Arvustus. Niskamäe matriarhaat elab ja õitseb taas
lavastusest kumab läbi naiste müstiline mõjujõud, mille näitlejannad eredalt välja mängivad.
x
Öeldakse, et „Hamletit” ei saa lavastada, kui trupis Hamletit pole. Samamoodi ei saa lavastada ka Hella Wuolijoe „Niskamäe naisi”, kui trupis pole Niskamäe vanaperenaist. Ilma õige peaosatäitjata võiks ju lugu ümber jutustada, kuid mitte selle tõelist võimsust demonstreerida. Vanemuisel on aga see õnn evida sobivat truppi, et taaselustada Wuolijoe loodud vägevate naiste riik. „Niskamäe naiste” lavastusest kujuneb sestap teetähis nii mõnegi näitleja karjääris.
x
Palu materjalivalik ei tule üllatusena: tema sügav huvi naisküsimuse vastu on ilmnenud ka varaem. Palu näeb näitlejannasid (mitte segamini ajada tavapäraste naisnäitlejatega!) sootuks teises kategoorias kui meesnäitlejaid, tajudes nende juures müstilist mõjujõudu ja erilist tõe kraadi. „Näitlejad põlvnevad enamasti ahvidest, sellest ei jää kellelegi kahtlust. Näitlejannad on seevastu taevalikku päritolu,” kirjutas ta hiljuti Sirbis. Kontekstist väljatõstetuna kõlab see küll bravuurselt, ent tundehella esseesse pakendatuna toonitasid Palu sõnad siirast aupaklikkust ja imetlust naiste vastu, kes teenivad.
x
Mastaapsed naisrollid
x
Samasugune austus ja imetlus kumab läbi „Niskamäe naiste” lavastusestki. Andes kolmele naisnäitlejale (erinevalt Palust kasutan sõnu „naisnäitleja” ja „näitlejanna” sünonüümidena) psühholoogiliselt nõudlikud ja mastaapsed osad, on Palu loonud ka eelduse, et mängu käigus võiksid esile tõusta eelmainitud mõjujõud ja tõe kraad. Eredate sähvatustena saab lavastaja taotlus tõeks.
x
Eelkõige seisab lavastus muidugi Külliki Saldre õlul – tema kehastatud Niskamäe vanaperenaine Loviisa on tõeline matriarhide etalon. Loviisat ei defineeri tema argine õigus valitseda inimeste ja talupidamise üle, vaid võim, mis ulatub märksa kõrgematesse sfääridesse. Vanaperenaine sünteesib ilmaliku elu nimelt jumaliku tõega, ühendab pragmaatilise religioossega ning loob justkui oma usu. Loviisa on niisiis jumal iseendale ja juht kogukonnale, kes koondab enda kätte nii tõekui ka moraalimonopoli.
x
Ainult valitsedes ja võimutsedes ei kujune lavakarakterist liiatigi inimest. Vanaperenaisele annab inimliku näo hoopis stseen, kus endine võim hakkab käest libisema. Saldre laseb siis tegelasel järsku vananeda, toob temas esile kõik maise ja kehalise, mis varem erakordse karisma taha peitu jäi. Matriarhist kujuneb üksik elatanud naine, kes kangelt kõndides kepile toetub ning äkitselt oma keha ja võimu piiratust tajub. Omamoodi sümboolsena toimub see eeslaval, kus nii tegelane kui ka näitleja senisest mugavustsoonist välja astuvad – tegelane Niskamäelt, näitleja avaralt kesklavalt.
x
Kui vanaperenaise rollile võimaldab lugu juba eos psühholoogiliselt laia spektrit, siis noore perenaise Martta osatäitjale peitub tekstis omamoodi lõks. Lihtne oleks minna ühemõttelise vastandumise teed, kus publik elab kaasa vanaperenaisele ja manab mõttes noorperenaist, kuid Marttat mängiv Ragne Pekarev seilab sellest karist mööda. Tõsi, Marttas säilib teatav ülbus ja isepäisus, mis publiku empaatia tekkimisele teinekord vastu seisavad.
x
Samal ajal avab Pekarev oma tegelases teisegi tasandi ning laseb ajuti üle voolata puhtsüdamlikul kirel, ihal ja vabadustungil. Kord keerutab, viskleb ja väänleb ta prožektorite veripunases valguses, vabanedes kõigist kammitsaist, mis Marttat ümbritsevad. Pekarevi kiretants ongi üks neist sähvatusist, kus elustub Palu kirjeldatud „näitlejanna” – sõnagi lausumata kirgastab ta saali atmosfääri ja täidab ruumi tulise energiaga.
x
Niskamäe kolmas naisjõud on noor ja uuendusmeelne Ilona. trupi noorim näitlejanna Maarja Johanna Mägi mängib teda märgatava mõõdutundega, säilitades meelekindla väärikuse igas olukorras. Kuivõrd Ilona tegelaskuju on määratud välja joonistama põlvkondlikku konflikti Niskamäe naiste vahel, omandab Mäe valitud mõõdukas mänguregister kokkupõrget tasakaalustava mõju. Tema püüdlust individuaalse vabaduse (ja naisemantsipatsiooni) poole ei määri kibedus ega kõrkus.
x
Vahemees naiste vahel
x
Ometi ei tasu tähelepanuta jätta mehigi, kes Palu lavastust mitmest küljest rikastavad. Osatäitjate hulgas moodustavad mehed isegi enamuse, ent lavastuse ohjad püsivad ikka naiste käes. Meesrollide komplekt kujuneb lavateoses hoopis koomiliseks nüansiks, pakkudes maitsekalt karikatuurseid kõrvalepõikeid „Niskamäe naiste” üldisest tundetoonist. Rolli sügavuse poolest tõuseb esile Priit Strandbergi noorperemees Aarne, kes ühendabki kolme Niskamäe naist: Loviisat, Marttat ja Ilonat. Ka põlvkondliku lahkheli keskel on Aarne omamoodi vahemees, kes toob lõpuks suhetesse lepitust ja lavale rahu.
x
Tuleb tunnistada, et Palu suurteost juba naljalt päevalehearvustuse formaati ei paki. Püüdes tabada põhjuseid, miks „Niskamäe naiste” suured näitlejatööd õnnestunud ansambli moodustavad, jätan paratamatult kõrvale Lilja Blumenfeldi ilumeelselt minimalistliku stsenograafia, Margus Vaiguri erksa valguskujunduse, lavastuse tundeküllase muusika- ja liikumisseade (Ele Sonn, , ). Ei jää üle muud, kui soovitada „Niskamäe naised” ise üle vaadata
x
(Eesti Päevaleht, 5.01.2022)