Arvustus | Natuke tasapaks, aga mõjuv «Sipsik»
Eno Raua raamatu ja Edgar Valteri illustratsioonide põhjal valminud Maria Annuse lastemuusikal «Sipsik» on südamlik lavastus, mida võib peaaegu julgelt soovitada, sest ikka ju meie enda armas tegelane ja lavastuski vahva.
Siiski ei saa mööda ka agadest. Esiteks pikkus – ehkki lasteetendused algavad juba kuus õhtul (või keskpäeval), on kaks ja pool tundi kestev lavaline trall katsumus nii lastele kui vanematele.
Lapsed, ka need, kes on paar aastat vanemad kui kolm või neli eluaastat – eelkõige võikski seda tükki soovitada peategelastevanustele -, väsivad, seda oli saalis kuulda, aga eks üks nihelemine ja jutt kuulugi lastega käimise juurde. Samas pole ka lavakangelastele kogu hingest kaasa elamine alati vaikne tegevus ja sedagi oli tunda, et Sipsiku, Anu ja Mardi seiklused haarasid lapsed ennastunustavalt kaasa.
Ent siiski, dramaturgiliselt tihedam ja tempokam lavastus, eriti esimesse vaatusse särtsu lisamine, võimendaks tervikut. Siinkohal loodan, et kohatine rabedus oli tingitud esietenduse ärevusest ning et juba mõne mängukorraga lisandub näitlejatele enesekindlust ja vajalikku hoogu kogu loole.
Sõprus üle kõige
Maria Annuse «Sipsik» on turvaline ja eriliste trikkideta lavastus, isegi pisut vanamoeline, aga seda ei tohi võtta etteheitena, sest mõnda lugu tulebki rääkida traditsioonilises võtmes. Eno Raua «Sipsikut» on kohendatud, kuid ajakohastamisest on loobutud. Kui kolm aastat tagasi linastunud animafilmis rõhutati venna-õe uute oludega kohanemise raskusi, väikseid murekohti, mis pereelus ikka ette tulevad, lisaks oli Sipsiku juttu pikitud vaimukusi, siis lavastusest leiab napilt nalja ja konfliktid puuduvad loos peaaegu üldse. Näiteks pahandusega vahele jäänud Anu ja Sipsiku noomimine on tonaalsuselt samaväärne kiitmisega.
Mida «Sipsik» meile täna siis räägib? Üsna paljuski sama, mis 1962. aastal ilmunud raamat: perekonna ja sõpruse tähtsusest, sellest, et kõige olulisemad mänguasjad ei ole rahaliselt kõige kallimad, et laps olla on tore, aga veelgi toredam on suureks kasvada. Aga ennekõike on see lugu ikkagi sõprusest.
Laval askeldab kolmes mõõdus Sipsikuid, kuid peamiselt tegutseb seal Kaarel Targo juhitav Sipsik, kes oligi nagu päris – natuke kohmakas, armas ja tore. Kolleegiga kaasas olnud sihtrühm-vaatajaid ei häirinud, et nad nägid Sipsikut liigutamas näitlejat, nad pidasid seda ägedaks, ütlesid, et nagu ninja oleks Sipsikuga koos olnud. Tore.
Ott Sepa hääl, mis ehk paljudele animafilmist Sipsikuna kõrvus kõlises, kustub Kaarel Targot kuuldes ja nähes. Saalis istudes tekib usk, et tema laval ongi ainuõige Sipsik, natuke pudistava, kuid siiski selge häälega kaltsunukk, seega on Sipsik õnnestunud.
Loo keskmes olevat kuueaastast Anu kehastab Saara Pius, tema venda Marti Ott Raidmets, mõlemad saavad suurepäraselt laste mängimisega hakkama, või pigem nad ei mängi, vaid ongi lapsed – hüppavad ja kargavad, jäävad ootamatult seisma, tegutsevad energiliselt nii mängides kui jonnides. Anu on täpselt selline noorem õde, kes tirib vanema õe-venna pahandusse puhtast uudishimust ja natuke ka seepärast, et tal on igav, nii et ta võib olla ka pisut kiuslik, aga ainult pisut. See-eest Mardis oli tunda rahu, enesekindlust ja «ma olen vanem vend, ma olen juba suur» olekut ning see olek oli läbivalt Anu toetav.
Üksteise toetamine võiks olla see mõte, mille lapsed saalist kaasa saavad viia. Kuid pole kindel, kas nad ei järelda ka seda, et mõnikord teevad pahandust ikkagi nende mänguasjad, nende Sipsikud, nemad ise on süüst puhtad… Eks koduteel pea vanemad lastega rääkima vastutusest ning õigest ja valest käitumisest.
lir Hermeliini lavakujundus oli vahva, eriti siis, kui ta lubas endale ja lugu ise ka toetas tsipa rohkem lusti – hiiglaslikud ploomid, veel suuremad herilased ning tarka juttu rääkivate täiskasvanute tohutud pead, linnukesed ja kass-koer on ägedad. Pisut jäi mind häirima ema kostüümis domineerinud põll, aga vanemad inimesed olidki ses lavastuses natuke tobedad, nii et seda põlle võib vaadata ka kui väikest ninanipsu tänasele maailmale ja loomulikult kui kummardust Edgar Valterile.
Poeb südamesse
Heili Lindepuu koreograafia on tasakaalus lavastuse vaoshoitusega, kõike on parajalt ja liikumist keeruliseks ei aetud. Ewert Sundja ja Tauno Aintsi muusika on helge (laulusõnade eest hoolitsesid Priit Strandberg ja Leelo Tungal), mõned lood on tuttavad eespool mainitud animafilmist, nii et äratundmisrõõmu on ja ka uut saab avastada. Kõik on tore, aga natuke liialt tasane, seda ka muusikaliselt, kõrghetked küll hajuvad mõneti kahe ja poole tunnise lavastuse kestel, nii et saalist lahkudes jääb mällu ühtlane voog, mis on õnneks täidetud siiski armastusega. Ka minul tahtis meeleliigutusest paar korda pisar silmanurka hiilida, nii et «Sipsik» on lavastus, mida tasub väikeste lastega koos vaatama minna ja elada kaasa ühele vahvale tegelasele, kes tuletab meile meelde maailmas kõige tähtsamat.
P. S. Kuna selle hooaja «Sipsiku» etendused on välja müüdud, siis võib uute piletite müüki tulemise ootust leevendada veebikeskkonnas Arkaader väikese tasu eest vaatamiseks välja pandud Meelis Arulepa ja Karsten Kiilerichi animafilmi «Sipsik», mis on samuti igati südamesse pugev.