Arvustus. “Naeru akadeemia” ei naeruta

Ühe peamise piiramisvahendina, mis igipõliselt võimu ja vaba vaimu vahekorras väljendub, on igasugune riiklik tsensuur. Eestlasele on see tuttav küllalt ammustest aegadest, ent kõige värskemalt kindlasti nõukogude aastatest. Kuna tsensuuri võib rakendada väga paljudes valdkondades – on ju olemas moraalitsensuur, poliitiline tsensuur, religioonitsensuur jne – siis räägib see tihtipeale valitsevast riigikorrast, riigijuhtidest, iseäranis aga nende hirmudest ja eesmärkidest, kõige kõnekamalt.

Nii on tänapäeva Jaapani väljapaistvamaid komöödiakirjanikke Mitani Kōki võtnud tsensuuri kui sellise olemuse vaatluse alla II maailmasõja päevil ühes Tokyo politseijaoskonna julgeolekuosakonna tsensori kabinetis. Ta seab vastamisi Tokyo teatritrupi Naeru Akadeemia näitekirjaniku Tsubaki Hajime (Riho Kütsar) ning politseijaoskonna julgeolekuosakonna tsensori Sakisaka Mutsuo (Hannes Kaljujärv). Kunstniku, kes on kirjutanud Shakespeare’i “Romeo ja Julia” komöödiaks, ja sõjaväelasest bürokraadi, kes pole oma sõnul kunagi naernud.

Ilmselt tuntakse tänapäeva Jaapanis Shakespeare’i teoseid enam-vähem sama hästi ja põhjalikult kui Euroopas, kuid selge on see, et jaapanlase huumoritaju on eurooplasega võrreldes kindlasti mõneti erinev. Samuti on ilmne seegi, et hoolimata sellest, et Jaapan on läänemaailmale üha lähemale nihkunud, on eri maailmajagude kultuurid käinud siiski piisavalt erinevat teed. Selleks ajaks, kui Mitani Kōki 1990. aastate keskel “Naeru Akadeemia” kirjutas, olid Shakespeare’i loominguga ilmselt kõikvõimalikud postmodernistlikud ja kõiksugu muudki trikid läänes juba ära tehtud.

Ilmselt seetõttu ei mõjugi jaapani komöödiakirjaniku lugu sellest, kuidas üks näitekirjanik kirjutab 1940. aasta sügisel “Romeo ja Julia” kõigepealt ümber komöödiaks, sulandab seejärel tsensori nõudel “Hamleti” ning “Romeo ja Julia” jantlikuks “Hamletiks ja Juliaks”, lisades sinna järgemööda veel poolkohustuslikke ideoloogilisi formaalsusi nagu keisri tervitamine jne, eriti naljakalt. Kui sadakond aastat läänemaailma kultuurilugu tagasi kerida, siis toona olnuks see kindlasti suhteliselt värske ja vaimukas lahendus.

Muidugi on võimalus, et eurooplasena ei mõista ma jaapani huumori nüansse ja nende eripärasid, aga kõigest hoolimata ei mõjunud Shakespeare’i näidendite tegelaste ja süžeede segipaiskamine sellises esituses vaimukana. Hamleti ja Julia paaripanemine ei ole tingimata naljakas. Jah, ma näen seal mitmeid võimalusi, kuidas Shakespeare’i tegelasi ja lugude elemente niimoodi ümber mängida, et tulemus oleks vaimukas, kuid “Naeru Akadeemia” variant jääb selles mõttes liiga pealiskaudseks, et olla naljakas selle kõige esmasemas ja peamises tähenduses.

Kui jätta kõrvale Shakespeare’iga flirtimine ning üldiselt vähenaljakad kõne- ja situatsioonikoomika seigad, siis koorub “Naeru Akadeemiast” välja kaks hoopis huvitavamat ja komöödia seisukohalt üsna tõsist ning mõtlemapanevat teemat. Esiteks – ülepea võime naerda, ümbritsevas maailmas nalja näha ja mõista. Ning teiseks vaimu ja kultuuri võime heatahtlikult ja kaasahaaravalt võita võimu piiratus ja hirmud.

Komöödiakirjanik osutub lavastuse jooksul üllatavalt kavalaks meheks, kes kaasab tsensori sedavõrd sujuvalt töösse, et too ei märkagi, kuidas ta kaasa loob ning selle käigus üha enam huumori olemust ja eesmärke mõistma hakkab. Hoolimata sellest, et ametnikuna ei saa ta anda luba näidendi lavastamiseks, on teose mõjul vähemalt üks inimene paremaks saanud – tema ise. See võib ju banaalselt kõlada, aga “Naeru Akadeemias” saab selgeks, et ilma huumoritaju ja naermiseta pole võimalik inimeseks jääda. Iseäranis sõja ajal.

Ühes sellega, et kunstnik suudab tsensori koos endaga looma panna, võidab ta tegelikult “hea sõnaga võõra väe”. Tsensor unustab end luues ning käsiloleva näidendi stseene läbi mängides täiesti. Unustab oma varasema pessimismi teatri suhtes, unustab, et ta õieti kunagi naernud pole, unustab ülepea sellegi, kes ta võimu esindajana on või olema peaks. Ja see on selge tõend selle kohta, kuidas vaba ja loov vaim võib headuse väena piiratud ja tuima võimu vähemasti murendada.

Lavastuse teatava pinnapealsuse ja näitlejatööde pigem välistele mänguvõtetele keskendumise tingib kahtlemata näidendi enda pealiskaudsus. Esitatava loo üldise arengu seisukohast ei ole dialoogides piisavat sisemist dünaamikat ning püüdlikus sõnakoomikas on palju ülemäärast ja tihti mitte kuhugi viivat segasevõitu lobisemist.

Lavastaja on pannud näitlejad küllalt keerulisse situatsiooni – mängida vähenaljakad ja paratamatult võõraks jäävad tegelaskujud usutavaiks ning komöödiale sobivaiks. Kuigi kaks suurt meest eriti “jaapanlaslikult” ei mõju, teevad nad etteantud võimaluste piires ilmselt kõik, mis suudavad. Seevastu näivad – vähemalt liikumiselt – üllatavalt “jaapanlaslikult” kaks lihtpolitseinikku (Tanel Pärn ja Jüri Urbel), kelle ainus tööülesanne näib olevat igapäevane keisriportreedelt tolmu pühkimine.

Lavastuse tugevaimaks osaks on kahtlemata Iir Hermeliini lavakujundus ühes Imbi Mälgu valguskujundusega. Hermeliin on suutnud luua ühelt poolt oma steriilsuses küllalt rusuva tsensorikabineti miljöö, teisalt aga kõrgete avarate akendega õhulise lootusevõimaluse. Aare Toikka valitud muusikaline kujundus jääb igati diskreetseks ja atmosfääri loovaks.

On arusaadav, et eesti algupärase näitekirjanduse ja maailmaklassika kõrval tuleb lavastada ka kaasaegsete välisautorite (uuemat) loomingut, kuid ehk tuleks valikut tehes silmas pidada ka konkreetse näidendi kunstiväärtust ning kohaliku publiku eelistusi, mitte rahulduda pelgalt autori nime kuulsusega ühel või teisel pool maakera. Olen veendunud, et on paremaid kunsti ja tsensuuri vahekordi koomilises võtmes lahkavaid näidendeid kui “Naeru Akadeemia”.