Arvustus. Muusikaligala kontserdimajas pakkus igaühele midagi
Läinud nädalavahetusel oli Pärnu kontserdimaja suures saalis kõikidel huvilistel võimalik nautida Tartu iga-aastast muusikaligalat “Memory”. Suurepärane orkester, musikaalne dirigent ja heal tasemel professionaalsed solistid tagasid meeleolu, mis kontserdi lõpus tipnes sõna otseses mõttes ühise tantsu ja muusikasse sulandumisega.
Nagu viimasel ajal pea kõikide kontsertide puhul tavaks, austas publik teose lõppedes artiste saalis püsti seistes.
Vaatemängulisust ja sõud jätkus küllaga, seda kõike enamjaolt päevakajalisi sündmusi käsitledes. Siinkohal juhtus kohati maitsevääratusigi, kuid see on juba subjektiivne seisukoht olenevalt sellest, kes mida otsis, kas laata või . Selles kontekstis oli mõlemat, niisiis jäid enam-vähem rahule kõik saalisviibijad.
Muusikalises plaanis projekt igati õnnestus. Dirigent Martin Sildosele sobib muusikaližanr, ta tunneb ennast selles vabalt ja haakub hästi kerge kavaga, mida on mitu korda raskem esitada kui niinimetatud tõsist muusikat.
Solistidest pakkusid silma- ja kõrvailu eelkõige Maria Listra ja Hanna-Liina Võsa, täiesti erinevad, kuid sellest hoolimata koos ühtse terviku moodustavad staarid. Mõlema puhul köitsid loomulikkus, stiilipuhtus ja emotsionaalne pinge, mis muusikalis niivõrd vajalik. Kaks tõeliselt nauditavat daami, mõlemad on ühtlasi õppejõud Hanna-Liina Võsa muusikalikoolis.
Listra ilusa tämbriga ühtlane ja kaunilt kõlav sopran, intelligentne esinemismaneer isegi bravuursetes numbrites ja lavaline sarm kindlustasid talle publiku poolehoiu ja menu. Samuti juhatas ta elegantselt ja korrektselt sisse oma pala “The Hills Are Alive” Richard Rodgersi ja Oscar Hammerstein II muusikalist “The Sound of Music” (“Helisev muusika”), unustamata nimetamata autoreid, kes selle kauni teose maailmale kinkinud.
Köitsid loomulikkus, stiilipuhtus ja emotsionaalne pinge, mis muusikalis niivõrd vajalik.
Võsa on muusikalitäht: ergas, elegantne, subretlikult stiilne.
Hanna-Liina Võsa muusikalikooli noortestuudio õpilased moodustasid kontserdil omaette vaatamisväärsuse. Kui palju emotsioone, mustreid, miimika nüansse, isikupära! Hämmastav, kui eredad olid pea kõik noortestuudio esinejad. Siinkohal ei tea, kas selle taga on rohkem andekad noored või stuudio õppejõudude hästi korraldatud õpetamisprotsess. Vahvad tüdrukud lisasid kavale nooruslikku sära ja siirust.
Hästi ette kantud numbreid oli kontserdil palju, kuid minule kujunes seekordse “Memory” parimaks palaks Mikk Saare esitatud “Les Temps des Cathédrales” Riccardo Cocciante ja Luc Plamondoni muusikalist “Notre-Dame de Paris”. Just selles numbris sündis too miski, mida õppida pole võimalik ja mille poole püüdlevad kõik artistid.
Mõtteid tekitas Simo Breede esitatud “Anthem” Benny Andersoni, Björn Ulvaeusi, Tim Rice’i muusikalist “Chess”, Rasmus Kulli särav “Ma võiksin olla see” Alan Menkeni ja Glenn Slateri muusikalist “Nunnad hoos”, Võsa ja Listra esitatud “If Mama Was Married” Jule Styne’i ja Stephen Sondheimi muusikalist “Gypsy” ning loomulikult Hanna-Liina Võsa muusikalikooli noortestuudio ette kantud “America” Leonhard Bernsteini ja Stephen Soundheimi legendaarsest “West Side Storyst”. Need oleksid ehk eredaimad nopped sellest värvikast kavast.
Omaette nähtused olid stepptantsija Allar Valge, kelle esinemine tekitas elevust, ja muheda jutuga konferansjee Hannes Võrno. Toimus täismahuline sõu, milles oli kõike, nagu ühes tõelises muusikalile orienteeritud kavas peabki olema. Aeg lendas, inimesed olid õnnelikud ja publik seisis püsti. Oli kõike, mille pärast ja kontserdile minnakse.