Arvustus. Mis algab liiga magusalt, võib lõppeda kibedalt
See „Don Giovanni“ tõesti veenev ja muusikale truu tõlgendus jääb oma teatraalsuses, äärmuslikkuses ja ambivalentsuses intrigeerivaks kuni viimase noodini.
Pole kaugeltki kerge tuua lavale ooper, mis on publikut vaimustanud peaaegu kaks ja pool sajandit. Tõtt-öelda paistab, et sellises vaimus jätkates ei lõpe kunagi ka see vaimustus ise, sest Elmo Nüganeni tänapäevane versioon üllatab publikut ka kõige pisemate nüanssidega.
Nüganen on rääkinud saatele „OP“ antud intervjuus, et tema üks peamisi eesmärke on tuua ooper tänapäeva publikule lähemale: pakkuda võimalust sellega hõlpsamini suhestuda, seda paremini mõista ning ehk isegi selles sisalduvast moraalist midagi kaasa võtta.1 Selline eesmärk on võrdlemisi ambitsioonikas, sest kurioossel kombel käib ooperil varjuna järel tobeduseni forsseeritud arusaam glamuursest ja seega elitaarsest austajaskonnast. Nüganengi nendib, et ooperiga käivad kaasas valed, suisa välised asjad nagu kohv ja konjak, uhked tualetid, primadonnatsemine ja enesenäitamine. Kavalehes kirjutab ta aga, et lavastajana ei mõtle ta hoopiski mitte ooperigurmaanile, vaid rohkem sellele, kes satub ooperisse harva: „Ma tahan jõuda tavavaatajani, et just tema mõistaks ja tunneks. Ooper massidesse? Võib ka nii öelda.“
Kuigi on veel vara otsustada, kas see ooper jõuab massidesse, tuleb tõdeda, et potentsiaali selleks on küll ja veel. Märkimisväärne on siin ka see, et hoolimata soovist võimalikult paljudeni jõuda, mis tihti toob kaasa labasuse ja kommertsi maigu, jääb Nüganeni tõlgendus maitsekaks, väljapeetuks ja veenvaks. Ooperi mitmekihilisust ei ole kuidagi primitiviseeritud, vaid on niigi nüansirohkele kontseptsioonile lisatud veel palju kihte, mis teevad selle temaatikale kohaselt külluslikuks ja mitmetähenduslikuks. Ühelgi hetkel ei kao publiku tähelepanu, sest kihte ja detaile on niivõrd palju, et juba eos kaob hoopis võime neisse kõigisse korraga süüvida. See on taas üks neist omamoodi tähelepanuharjutuse lavastustest, mida peab vaatama mitu korda ja eri lavakoosseisuga, et kõigist kujunditest aimu saada.
Ooperi mõistmisel on kahtlemata keskne komponent keel – tavaliselt võõrkeel. Kuid mida tuleb teha, et vaataja sellest ka ilma tõlketa aru saaks, kui eesmärk on viia ooper võimalikult laia vaatajaskonnani? „Don Giovannis“ on see probleem lahendatud mängleva kergusega, sest süžeed aitavad peale kõige muu edasi anda efektsed kostüümid, teater teatris printsiibi rakendamine, kogu lava ja saali kasutamine ning üle orkestrisüvendi rajatud sillad, mis toovad lauljad publikule lähemale ja võimaldavad nendega seeläbi paremini suhestuda. Hõlpsamale ja mängulisemale mõistmisele aitab kaasa ka esmalt küll võõristavalt mõjuv, ent tegelikult kelmikas, pealegi ainsana ajaloolises kostüümis tegelane Constanze. Saara Nüganeni etendatud roll on justkui publiku ja laval olijate vahelüli, kellel on Mozarti abikaasana ainsana voli kõike laval toimuvat kommenteerida ning teiste tegevusse sekkuda. Teatavast utreeritusest hoolimata harmoneeruvad aga kõik need eriilmelised tegelased ja aspektid ühtseks tervikuks ega lähe vastuollu muusikaga, jäädes sellega ikkagi Mozartile truuks. Kui arvestada, et Nüganeni lähtealus ongi põhimõte, et Mozarti ooperis pole ühtegi komponenti, mida ei võiks vaadata mänguliselt või millele ei saaks vinti peale keerata, siis võib lavastust igati õnnestunuks pidada.
Mängulise kergusega esitavad nõudlikke ja hurmavaid aariaid tõesti võimekad sopranid: Pirjo Jonas donna Anna rollis, Karmen Puis donna Elvirana ning Maria Listra Zerlinana. Nende kolme femme fatale’i kehastatud tüpaažid on kirglikud, kaasahaaravad ning peensusteni välja mängitud. Karismaatilistest meestegelastest jätavad sügava mulje suurepäraselt ja loomulikult rolli valitsevad Raiko Raalik (Leporello) ning Märt Jakobson (komtuur). Üleüldse iseloomustab tervet ooperit meeldivalt tugev ja ühtlane muusikaline tase, meisterlikud ansamblid ning karakteerne ja tundeküllane orkester. Tavapärasest intensiivsemale teatraalsusele aitab kahtlemata kaasa Nüganeni käsitlus, mis on trupi avanud nii muusika kui ka draama poole pealt. Ka Risto Joost on ERRile antud intervjuus välja toonud, et ebatraditsioonilise ooperilavastajana on Nüganen sundinud kõiki trupi liikmeid igas stseenis olema veel spontaansemad ja loovamad.2
Seda enam et ooperilaulja on ometigi üks keerulisemaid artisti ameteid, sest ta peab mahutama oma loomingu teiste väga paljude loojate hammasrataste vahele. Ooper hõlmab niivõrd paljusid elemente, mis on omavahel tihedalt seotud ning moodustavad kompleksse ja mitmekihilise terviku. Eri kriteeriume ja aspekte, millega arvestada, on palju, kuid kui need omavahel sümbiootiliselt toimivad ning üksteist toetavad, on neist moodustuv tervik seda tähendusrikkam ja nauditavam.
Ooperi kunstilise külje teeb eriti intrigeerivaks ja sümbolistlikuks eri ajastute ja stiilide segamine. Tõtt-öelda polegi tegevus asetatud mingisse liialt konkreetsesse aega ega ruumi: näiteks pool ooperikoorist on peostseenides riietatud hipideks, primadonnade seljas sätendavad silmipimestavad litterkleidid, Leporello peas troonib suur rastapatsipundar ning ülevoolavalt hedonistlikes peostseenides reivitakse ekstaatiliselt, selle asemel et tantsida ajastutruid seltskonnatantse. Esialgsetest kohanemisraskustest hoolimata sai aga just sellest eklektilisusest kogu ooperi tõeline essents ning seetõttu ongi väga raske otsustada, kas tegemist on traditsioonilise või ebatraditsioonilise „Don Giovanniga“. Sellegipoolest muudab ooperi ajatuks ja igavikuliseks ikkagi Mozarti muusika ja need inimhinge kõnetavad sügavad tunded, mida see endas kannab.
Kuigi mitmed märgid vihjavad, et Mozart ja libretist Lorenzo da Ponte tegid libretot kirjutades tihedat koostööd, kirjutas Mozart „Don Giovanni“ kohta opera buffa ning da Ponte hoopis dramma giocoso. Siiski erineb lõpptulemus klassikalisest komöödiast, sest selles on läbivalt kohal surm, lein, valu ja kirg. Kuigi Mozart kasutab palju omaaegse komöödiateatri tüüpvõtteid ning väliselt meenutab süžee mõõga ja mantli komöödia burleskset maailma, polnud selline tõsise ooperi (opera seria) rollide osalemine komöödias (opera buffa ehk dramma giocoso) ka Mozarti kaasajal kuigivõrd ebatavaline. Just selline traagilise ja koomilise tasakaal teebki ooperi niivõrd ainulaadseks ja silmapaistvaks.3
Mozartile ja da Pontele truu ning Nüganeni täiendatud humoorika, ent sügavamõttelise prisma läbi tõstatataksegi see tervet ooperit läbiv ajatu küsimus: kas inimene on kellegi või millegi ees vastutav, kas ta on üldse iseenda ees vastutav? Inimene küll ihaldab vabadust, ent see, kas ta on tõesti vaba, pole alati kuigi kindel. Võib-olla on ta vastutusest vaba ning võib teha seda, mida süda ütleb. Aga mis saab siis, kui südant pole? Mis saab siis, kui kohtuvad südamlik ja südametu, truu ja reeturlik, vooruslik ja paheline? Kes elab kaabaka elu, sureb ka kaabaka surma, ent kes armastab kaabakat ja püüab tema moraalikompassi suunda muuta, peab paljuski pettuma – sageli ka iseendas.
„Don Giovanni“ on aga sellele dilemmale ajastust ning nn Praha või Viini versioonist lähtuvalt vastanud mitut moodi. Nimelt hakati ooperi lõpustseenist (scena ultima’st) arvatavasti loobuma pärast Mozarti surma, et rõhutada finaali traagilisust ning seeläbi lähendada seda ettekujutusele romantilisest ooperist. Kuigi ka Mozart ise kaalus selle stseeni ärajätmist, poleks see siiski olnud vastuolus omaaegse komöödiateatri traditsioonidega. Selle ärajätmine oleks olnud vastuolus hoopis Mozarti dramaturgilise plaaniga, sest kahjurõõmsas lõpustseenis on nimitegelaste suhted esitatud irooniliselt ning isegi don Giovanni surm ei paku nende loole positiivset lahendust.
Kui Zerlina ja Masetto laulavad „mis algab liiga magusalt, võib kibedalt lõppeda“,4 siis Nüganeni „Don Giovanni“ lõppes veel magusamalt, kui oli alanud. Kuigi Vanemuises on see Nüganeni esimene lavastus, on tema ainus varem lavastatud ooper samuti pärit just Mozarti sulest – 1994. aastal Pärnus lavale tulnud „Figaro pulm“. See „Don Giovanni“ tõesti veenev ja muusikale truu tõlgendus jääb oma teatraalsuses, äärmuslikkuses ja ambivalentsuses intrigeerivaks kuni viimase noodini. Kuigi „Niisugune on sellel lõpp, kes kurja teeb! Ja üleastujate surm on ikka nende elu vääriline!“,5 on tänavu Vanemuises esietendunud versioon igati pika ja kauni elu ning eelkõige Mozarti vääriline.
1 „OP“. – ETV 25. XI 2021. https://etv.err.ee/1608400049/op
2 Ode Maria Punamäe, Risto Joost: Nüganen avas ooperitruppi draama poole pealt. – ERR 26. XI 2021. https://kultuur.err.ee/1608417050/risto-joost-nuganen-avas-ooperitruppi-draama-poole-pealt
3 Toomas Siitani eessõna. – Wolfgang Amadeus Mozart, Karistatud patune ehk Don Giovanni. Tlk Helen Saarniit, toim Toomas Siitan. Tallinn, Scripta Musicalia 2005, lk 5-6.
4 Samas, lk 87.
5 Samas, lk 179.
Ooperi „Don Giovanni“ esietendus 27. XI Vanemuise väikeses majas. Helilooja Wolfgang Amadeus Mozart, libretist Lorenzo da Ponte, muusikajuht ja dirigent Risto Joost, dirigent Taavi Kull või Martin Sildos, lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik ja videokunstnik Katrīna Neiburga (Läti), kostüümikunstnik Kristīne Pasternaka (Läti), valguskunstnik Kristjan Suits, liikumisjuht Rauno Zubko, lavastaja assistent Merle Jalakas, ettevalmistatud klaver retsitatiivides Ele Sonn, kontsertmeistrid Piia Paemurru ja Margus Riimaa, koormeistrid Aleksandr Bražnik ja Kristi Jagodin, koori kontsertmeister Katrin Nurme, lendamiskonsultant Alger Velder ning inspitsient Aime Roosileht. Osades Jānis Apeinis (Läti) või Tamar Nugis, Raiko Raalik või Tambet Kikas, Märt Jakobson, Pirjo Jonas või Maria Melaha, Juhan Tralla või Rasmus Kull, Karmen Puis, Simo Breede või Taavi Tampu, Maria Listra või Grete Oolberg, Saara Nüganen, Kristel Oja või Kristiina Hovi, Vanemuise ooperikoor ja sümfooniaorkester.