Loe

“Lumekuningannas” on liialt ilutsemist ja jämekoomilisi mänguvõtteid

Mihkel Truman, kultuur.err.ee

Äsja Vanemuises esietendunud kogupereballett “Lumekunginganna” põhineb ühelt poolt küll Hans Christian Anderseni samanimelisel muinasjutul, ent samas läheb see algsest loost kohati üsna kaugele. Sest nagu ütleb lavastaja-koreograaf Silas Stubbs ise, on Mare Tommingas libretot luues “säilitanud Anderseni muinasjutu ja lisanud sedavõrd maagilisi ja fantastilisi detaile, et lugu peaks ergutama igas vanuses vaataja kujutlusvõimet”.

Kas aga lavastaja ja libretisti tehtud muutused konkreetsel juhul teada-tuntud narratiivi avardavad või rikastavad, on ausalt öeldes küsitav. Loomulikult ei ole igituttava loo alusmüüridele uue ehitamises midagi halba ja tihti on see ehk isegi soovitatav, ent sel juhul peaks uus narratiiv olema vähemalt sama terviklik ja haarav kui see, mida uue loomise eesmärgil purustatakse. Siinsel juhul tähendab see seda, et uue muinasjutu autorid peaksid olema kas võrdväärsed või isegi võimekamad kui Hans Christian Andersen. Igatahes ei tohiks nende ambitsioonid eriti väiksemad olla, sest vastasel juhul ei tasuks suuremat saavutust oodata.

Balleti autorid on muinasjutu algusstseeni tegevuspaiga tõstnud lastekodusse. Õigupoolest jääb ebaselgeks, mida Kaj kui lastekodupoisi ja Gerda kui nähtavalt jõukast perest pärit tüdruku (kavalehel sedastatakse, et tema isa on lausa pankur) sedasorti vastandamisega taotletakse. Jah, muidugi võib siin näha püüdu panna teatripublikut märkama ja väärtustama erinevaid inimesi, ilma et seda tehes takerdutaks esimesena silma torkavatesse omadustesse, kuid ometi ei saa öelda, et see vastandus tekitaks olulist ja mõtlemapanevat kontrasti. Pigem mõjub see klišeeliku melodramaatilise võttena. Nagu ka stseen, kus püütakse edasi anda lastekodu karmi ja veidi iganenud distsipliini.

Kuigi edasi liigub etendatav muinasjutt üldjoontes Anderseni loodud rada pidi, on balleti autorid sisse toonud tegelaskujusid, kes võivad lavastuses ju kaasa lüüa, aga kes iseenesest loosse mingit lisaväärtust ei too, hoolimata sellest, et modifitseeritud muinasjutu kontekstis nad sinna isegi sobituvad. Alustades heategevuslikul aiapeol patseerivatest linnakese seltskonnategelastest ja lõpetades jäätisemüüja Onu Eskimoga, kes kaasatakse ilmselgelt ainult selleks, et muinaslugu ühelt poolt reaalsusega ning teisalt Tartuga siduda – on ju Onu Eskimoks kutsutav vanahärra reaalselt eksisteeriv tartlane.

Võib-olla “Lumekuninganna” edasiarenduse lihtsustatud dramaatilisus ei häirikski nii palju, kui Stubbsi lavastuses ei esineks sedavõrd rohkelt magedavõitu ja stseenide loomulikku tempot takistavat ilutsemist ning teisalt lihtsalt jämekoomilisi mänguvõtteid.

Lavastaja-koreograaf näikse justkui unustavat, et n-ö ilupiltide näitamine ei vii tegevust edasi ja muutub vaatajale ruttu igavaks. Eriti veel siis, kui venima kippuvates stseenides näeme vaid tantsijate veiderdavat mängu – ainuüksi Gerda ja Kaj “toolistseen” ei kanna nii pikalt välja.

Samavõrra ebamugavust tekitavad labasevõitu katsed balleti nooremale publikule meelelahutust pakkuda. Paraku ei märganud ma saalis ühtki täiskasvanut ega last, kes oleks seltskonnadaami tordise näo või vareste jalaga-tagumikku-huumori peale naernud. Ei mainitud veiderdav mängustiil ega ka jämekoomika sobitu H. Chr. Anderseni muinasjutu atmosfääri.

Positiivse elamuse saamist takistab kindlasti ka nähtavalt lühikeseks jäänud prooviperiood. Mitmete tantsijate liikumises puudub veel rolli tarvis sissetöötatud loomulik orgaanika ning samuti võib ühtelugu puudusi märgata artistide rütmitajus ja sünkroonsuses.

Stubbsi-Tomminga “Lumekuninganna” lavastuse tugevaimaks ning algse muinasjutu õhustikuga kõige paremini haakuvaks küljeks on kahtlemata lavakujundus. Iseäranis põhjamaine tähisöö kaunilt jäisena mõjuva Lumekuninganna lossi taustal ja kohal. Ka Taavi Varm loob videograafikaga lihtsalt, ent mõjusalt nii lavaruumis kasvavad jäälilled kui Lumekuninganna lossis ringi lendavad lossivaimud ja mis sellest, et nende sisuline funktsioon lavastuse jutustavas loos jääb ebamääraseks.

Kõige üldisemas mõttes saabki “Lumekuningale” saatuslikuks liigne püüd publikule meele järele olla – et oleks hästi tore ja südamlik, et leiduks rohkelt kõikvõimalikke fantastilisi tegelasi ning et saaks palju nalja. Paraku teeb selle püüu tulemus nõutuks. Usun, et toimiva alusloo ning väljapeetud ja ühtlase stiiliga etendamisviisiga jõudnuks soovitavale tulemusele oluliselt lähemale.

Pealegi kahtlen sügavalt, et lastele see ilutsemine ja ninnunännutamine nii väga meeldibki. Pigem kaldun seniste kogemuste põhjal arvama, et tõsine lähenemine esitatavale loole ning selle nõudlik ja aus etendamine mõjub publikule märksa haaravamalt. Meenutaksin siinkohal eeskujuna Karlova teatri “Veebruariööd”.

15.03.2016