Arvustus lavatusele “Lõpp”: Seda peab igaüks teadma: kuidas tulla toime surmaga?
Tüvitekstide aeg on läbi. Nii kõlab Sadamateatris provotseeriv probleemipüstitus. Sama mõtet väljendas hiljuti üks intelligentsemaid ja huvitavamaid kohalikke mõtlejaid. Näib, et määratakse ajastu vaimu nii, nagu kuulutas omal ajal Fukuyama ajaloo lõppu (mille ta hiljem tagasi võttis). Niisamuti seatakse peagi ka «Lõpus» kahtluse alla ka toosama tõdemus: mida tähendab see, kui meil pole enam ühest «elamisõpetust» millest aastakümnete jooksul juhinduda?
Kuidas mõjub meile see, et kaugenemine pärimusest ja religioonist on teinud surma meie jaoks niivõrd hirmsaks, et väldime selle lausumistki ning hoiame lapsi matustest eemal? Ruumi, kus sellele ühiselt mõelda ning kus õppida mugavustunnet vana ja tulevase leina sees, on meil juba ammu väga vaja olnud.