Arvustus lavastusele “Tuhkvalge | Tuhkvalge/Tuhkmust
Jevgeni Gribi uuslavastus Vanemuises on tema esimene täispikk koreograafiline teos. Kui oma varasemate tööde puhul on ta olnud lisaks lavastamisele ka valguse, kostüümide ja lavakujunduse autor ning valinud ise muusika, siis seekordne lavastus on sündinud mitme andeka inimese koostöös. Väga rõõmustab fakt, et Jevgeni Gribi meeskonnas on ka dramaturg ja libretist Siret Campbell. Nüüdisaegse balletikunsti ja autorilavastuse seisukohalt vaadates on see ülioluline, sest nüüdisaegses balletikunstis pole meil neid ju eriti võtta ja ega neid ei teki ka, kui keegi kätt ei proovi.
Muusikat soovitas Gribile Vanemuise muusikajuht ja peadirigent Risto Joost, kellel on erakordselt hea muusikaline maitse. Kahe tundliku looja koostöös on valminud ka lavastuse muusikaline tervik, kus on ühendatud Edward Elgari „Enigma variatsioonid” ja Gustav Holsti „Planeedid” ning mille on lavastusele arranžeerinud Tauno Aints. Elgari peen, romantiline ja sügav helikeel sobib hästi kokku Jevgeni Gribi maailmatunnetusega, Holsti muusika puhul jäi ehk silma mõningane koreograafiline kammitsetus.
Lavastuse kostüümikunstnik Liisi Eesmaa on tuntud moekunstnik, hiljutine Kuldnõela laureaat. Tema ja Jevgeni Gribi koostöös on valminud kontrastne mustvalge maailm, mida täiendavad hõbedaselt helklevad tekstiilid, rikkalikud peakatted ning valendavad jalgade ja käte paljastused. Ema kroon ja isa uhke kaabu rõhutavad emanda ja isanda tähtsat rolli, II vaatuse sisekaemusliku varjudemaailma hingetud tegelased kannavad iseloomulikke ähvardavaid peakatteid. Kostüümid on efektsed ja kogu värvipalett loob külma, kontrastse õhustiku, jättes soojuse ning inimliku energia täielikult artistide kanda. Kristjan Suitsu lavakujundus on samas täiesti abstraktne, ei määratle ega konkretiseeri aegruumi.
Lavastuse algmaterjaliks on E. T. A. Hoffmanni jutustus „Uneliivamees”, kuid algupärand on vaid aimatav inspiratsiooniallikas, loomingulise abstraheerimise tulemusel on sündinud täiesti uus lugu. Lavastuses on säilinud Hoffmannile omane reaalse ja ebareaalse läbipõimumine, kuid otsad jäetakse lahti ega viidata, mis on mis. Freudistlikult on lavastuse keskmesse seatud inimese alateadlikud ja uskumustest mõjutatud mõtte- ja tegutsemisviisid, mille käivitab hirm. Lavastuse peategelane Aale elab justkui kaksikelu, kus on segamini reaalne maailm ja tema illusioonidesse ning fantaasiatesse uppunud tundemaailm. Aale läbielamistest ja temasse ladestunud uskumustest kujunenud korduvad mustrid ning ikka suuremaks ja sügavamaks kasvav hirm on see, mis huvitab lavastajat. Lavateos liigubki peategelase dramaatiliste kogemuste põhjustatud hirmudel, mille juured on lapsepõlves. Sipeldes omaenese alateadvuse loodud õudusunenägude võrgus, püüab Aale ellu jääda. Vaatajale on aga jäetud võimalus leida omaenese suhe laval toimuvaga.
Loe arvustust edasi Teater.Muusika.Kino veebruarikuu numbrist.