Arvustus lavastusele “Side” | Me ei müü raamatuid, me müüme unistusi
Tiit Palu üks hingeteemasid paistab olevat oskus ja julgus unistada, jääda truuks oma unelmatele, kuulata oma südamehäält – see on loovuse ja loomingu läte, inspiratsiooni eeldus.
„Raamatud on erinevad nagu inimesedki.
Inimene loeb raamatut ja raamat loeb inimest.
Igaüks loeb erinevalt.
Inimene loeb ja loeb raamat.“
Nii on kirjutanud Tiit Palu sissejuhatuses oma näidendile „Põlenud mägi“, mille ta lavastas Vanemuises 2016. aastal. Kaheksa aastat hiljem elustab Palu lavastus „Side“ mälupilte „Põlenud mäest“. See juhtub kohe alguses, kui raamatukaupluse müüja Agnes Schönfeldt (Kärt Kull) laval, veel avanemata eesriide ees, raamatut loeb. „Põlenud mäes“ mängis Kärt Tammjärv-Kull Isabellat, mitte lugejat, vaid tegelast, kes rändab ühest raamatust teise. Muu hulgas mainib Isabella: „Vildel on vambid ja vampiirid, kes ajavad mehe hukatusse.“ Nüüd saabuvad lugeja Agnese juurde Vilde kriminaaljutustuse „Musta mantliga mees“ (1883) värvikad tegelaskujud.
„Raske käsi pandi tema õlale, madal hääl ütles: „Teie olete mõrtsukas!“ Nagu piksest rabatud, võpatas krahv Palmer ja pöördus ümber. Tema ees seisis pikk musta mantliga mees. „Teie olete mõrtsukas,“ kordas võõras tumedalt.“ Oh sa heldene aeg, kuidas mind teismelise koolitüdrukuna võlus see 18aastase Vilde kirjutatud romantiline jutustus! Proovisin teksti isegi dramatiseerida, mis vist tähendas pelgalt dialoogi ümberkirjutamist. Ei mäletagi, kas jagasin lavastajana ka rolle näitlejatele … Aga no selge see, et salapärane doktor Anton Meding ei saanud olla keegi muu kui tulisilmne, musta habemega Jüri Krjukov.
Musta mantliga mees ärkab nüüd näitelaval ellu, ilmutades end veel kümme korda salapärasemana kui doktor Meding. Kaarel Pogga kannab efektset deemonlikku kostüümi, temast kiirgab mefistolikku sarmi. Krahv Palmer, kelle õlale langeb mustas kindas käsi, on Ott Sepa tõlgenduses just nõnda muhe-naivistlik nagu Vilde loomelaadile kohane. Vaimuka üllatusena asuvad nood kaks oma malbe lugejaga tundepuhanguliselt suhtlema. Nad selgitavad preili Agnesele, et raamatutegelased ei olegi nii surematud, kuna saavad ellu ärgata ainult siis, kui nende lugu loetakse ja uuesti trükitakse. Tegelased ei otsi autorit, vaid igatsevad lugejat. „Autor sureb hetkel, kui tema teos jõuab lugejateni. Ta sureb, et saaks sündida lugeja,“ filosofeerib Professor, elupõline lugeja, „Põlenud mäes“.
Loe arvustust edasi 10.05.2024 Sirbist.