«Sada grammi taevasina» on fragmenteeritud, stseenide vahel on esialgu veidi keeruline orienteeruda. Üpris kiiresti hakkavad silma aga üha korduvad elemendid: kell, sidrun, liha. Need sümbolid aitavad vaatajal abstraktsemaid stseene tervikuga siduda ja narratiivi edendada.
c
Geniaalne ruumikasutus
c
Teistest eristuvad kaks stseeni, mille tegevus toimub tänapäevas. Neis on kasutatud etendust läbivat poeesiat ja mõlemas kajastuvad motiivid, mis seovad neid ülejäänud lavastusega. Siiski mõjub hüpe tänapäeva veidi kohatuna, sest olenemata ühistest üksikasjadest tekib kerge võõristustunne ja pead tõstab mõte, kas neid stseene saaks lahendada Alliksaare kaasajas.
c
Üldmuljele aitab kaasa geniaalne ruumikasutus. Sadamateatri väiksest majast on võetud maksimum ning leidlikult on kaasatud maja väliskülg ja tagauksed.
c
On põnev jälgida, millisest nurgatagusest näitlejad välja ilmuvad, ja kohati paneb lausa imestama, kuidas nad nii kiirelt ühest stseenist teise jõuavad. Saalis on tegevuskohtadeks pisikesed toad ning kui tegelased nende vahel liiguvad, võib vaataja aimata aja möödumist.
c
Lavastuse peaosas on Veiko Porkanen, kes kehastab Poeeti ehk Artur Alliksaart. Porkanen sobib hästi omapäraseks luuletajaks. Oma nõtkuse ja krapsakusega mängib ta kenasti välja poeedi sisemaailma, tema mõttekäigud ja kirehood. Tema vaatamine on värskendav.
Porkaneni kõrval on vaatajate ees Lena Barbara Luhse, kes esimest korda lavale hõljudes mõjub kui haldjas. Muusalik naine muutub küpsemaks ja Luhse naaseb lavale pereema, poeedi õe, masinakirjutajana.
c
Aja möödumist aitab kajastada tegelaste sisemine areng, kui häbelikult punastavast preilist saab rõõmus proua.
c
Teisi naisrolle täidab Piret Laurimaa. Uksega naise range roll sobib Laurimaale imeliselt. Põnev on näha sedagi, kuidas ta mõned hetked pärast lava taha kivise näoga kadumist naaseb jonnaka lapsena.
c
Härg ja kaks õde
c
Reimo Sagor täidab samuti mitut rolli. Tema madal hääl kajab eksistentsialistliku monoloogiga üle publiku ning muljetavaldava kostüümiga mõjub ta kui müütiline olevus Vana-Kreeka legendidest. Olmelistes stseenides on ta aga joviaalne ja toob koomilise kerguse Alliksaare elu pingepunktidesse.
c
Kiidusõnu väärivad ka dekoraatorid ja õmblejad, kes on aidanud kaasa nii 1950. ja 1960. aastate eluolu kui ka fantastilise poeesiamaailma loomisele. Silmapaistvaim on ilmselt Sagori kostüüm Härjana. Nuriseda saab vaid paksendite üle, mida Laurimaa ja Luhse kannavad Alliksaare õdedena, sest kittelkleitide alla pandud lössis polster näeb välja kohmakas.
c
Kuigi lavastus räägib Artur Alliksaare elust, peab vaataja arvestama, et tegu pole kuiva biograafiaga. Enne teatrisse minekut tasub luuletaja elulooga veidi tutvuda, et vaatamisel tähenduskihtides orienteeruda. Ilmselt tuleks kasuks ka teist korda vaatamine, et oleks võimalus detailidele rohkem tähelepanu pöörata.
c
Biograafiliste stseenide vahel olevad luulelisemad stseenid panevad ehk üleliigseltki tähendusi otsima. Kuid nagu peaosatäitja Porkanen esietenduse eel ütles ETV «Ringvaate» intervjuus: kui see ka esialgu kohale ei jõua, siis lõpuks tuleb õige aeg, mil luule end ise inimese sisse süstib.
c
(Tartu Postimees, 18.04.2023)