Arvustus lavastusele “Pisuhänd 2” | Ühe noore tuuletallaja sehkendused
esietendusel «Pisuhänd 2» püsis publik saalis üsna kaua aega täpipealt sama vaikne, kohmetu ja äraootav nagu Ludvig Sander laval.
Eks see ole poolt üks riskantne temp: kirjutada ja lavastada uus algupärand järjena nii populaarsele komöödiale kui Eduard Vilde «Pisuhänd» (1913), mis ekstra kuulsaks telelavastatud 1981. aastal. Uuslavastuse hakatuses andis nuputada, millised on mängureeglid. Sündmustiku käivitajaks ja vahepeal juhtunu ümberjutustajaks on sätitud August Vestmann (etskae, vana Vestmann on omale eesnime saand!). Hannes Kaljujärvel tuleb ses rollis vitaalselt möllata ja mässata, aga samas distantseerudes saaliga suhelda, mis ei mõju kuigi loogilise kahestumisena. Külliki Saldre tarmuka ja sarmika majapidajanna Liinana lööb korra majja, jääb oma rollis sihikindlaks, tüürib lootusrikkalt naeratades õnneliku lõpu poole.
Kummatigi kujunes kõige usaldusväärsemaks pidepunktiks püünel hoopiski sõnatu Ludvig Sander, sest algusest peale oli huvitav Karol Kuntseli vaikimist lugeda, ta rolli mõtteid mõistatada, Ludvigile kaasa elada ja tunda. Pärast koolivend Piibelehelt ostetud «Pisuhänna» kuulsuselaviini on ennast häbenev, nelja seina vahele sulguv ja tulutult uut insener-arhitekti sehkendust kavandav Sander muundunud lähikondsete silmis suisa mööbliesemeks. Kõige ilmekamalt kinnitab seda äiapapa žest, kui Vestmann trummeldab sõrmedega väimehe justkui kipskuju pealael, see nüanss on Kaljujärvel laenatud Aarne Üksküla telerollist. Muide, tore mõelda, et nii Kuntsel kui Kaljujärv on mänginud Vilde «Tabamata ime» Leo Saalepit!
Omapärase metamorfoosi on läbinud efektne Matilde, kel käekotis pooleliolev doktoritöö. Proua karjäär ei tundu eriti usutav, ilmselt on eesmärk vedada irooniline sild tänapäeva, aga kas komöödia seda tingimata vajab? Tõenäoliselt on Matildel mapi vahel samasugune paberipatsakas kui kord Ludvigi «Pisuhänna» käsikiri – mõtteta ja sidemeta laused. Autor-lavastaja Palu ja osatäitja Kärt Tammjärv on Matilde vastu veel armutumad kui Vilde, ei ärata see üdini kasuahne ja ligimeste vastu varjamatult õel naine kaastundmuse raasukestki.
Nii ei jäägi muud üle kui pikisilmi oodata Tiit ja Laura Piibelehe tagasijõudmist pulmareisilt. Ja tõesti-tõesti, noored armunud toovad lavale lahkemaid tuulepuhanguid ning varjundiküllasemaid tundmusi. Kõige südamlikumaks ja sümpaatsemaks, psühholoogiliselt portreteeritavaks tegelaseks osutus esietenduse muljes Laura – Maarja Johanna Mägi osalahendus on isikupärane, tundlikult igale partnerile häälestuv. Laura tundub kõige Vilde-truum tegelane. Noorproua Piibeleht on õnnelik, armunud, loovust kiirgav. Oma öökulli Tiidu kõrval on Laura lonkamisegi unustanud, armastuse ja eneseusalduse imeväes lendlev ja tantsisklev. Laura on avastanud endas kunstnikuande, ta joonistab kergelt ja pingevabalt. Rääkimise vahepeal unustanud Ludvig muutub uuesti mööblist inimeseks, kui saab taaskohtumise rõõmus üle huulte oma naokese nime. Kena teineteisemõistmine on Laura ja Liina vahel, ka papa Vestmanni süda hoiab noorema tütre poole. Ainult Matilde kamandab ikka nii ülbelt, et Laura õe pahuras mõjuväljas jälle lonkama kipub, mida on valus vaadata.
Ken Rüütel vaibumatult ja nakatavalt naeratava Tiit Piibelehena näib esmamuljes abikaasa Laurast üheplaanilisem, aga muretu geeniuse imelikku salaväge temast aimub. Äiapapat rängalt painanud ärilise intriigi lahendab Piibeleht nagu muuseas, mängleva kergusega. Mõnusa kirjandusloolise finessina on Vestmanni «kongurent» sedakorda Voldemar Ilves, kes pärit Vilde vähemtuntud näidendist «Side», mida nüüd paslik üle lugeda. Eesti kirjanduslooga mängib veel, näituseks kannab Piibelehe uus romaan pealkirja «Tuuletallaja». See viib mõtted August Kitzbergi memuaaridele «Ühe vana «tuuletallaja» noorpõlve mälestused»: seoses Vilde «Tabamata ime» ja Kitzbergi «Libahundi» auhindamise skandaaliga teeb Palu siin laheda krutski, justkui plagieeriks vana Kitzberg noore Piibelehe pealkirja! Oma lemmikule Gailitile viitab Palu ka, kui Piibelehtede suvist pulmareisi nipernaaditsemiseks hüütakse.
Õnneks kulges «Pisuhänd 2» esietendusel siiski tõusujoones, teises vaatuses oli põhjust korduvalt naerma puhkeda. Lootkem, et sisse mängides õilmitseb mängurõõm lava ja saali juba varem. Maarja Meeru stiilses lavakujunduses näib Vestmanni suvemaja õige ootuspärane, kuni finaalini, mil sehkendusega tühja vaeva näinud Ludvig Sanderit tabab ja rabab ime. näidendis «Pisuhänd 2» peitub ilus inimlik mõte: looming ei saa olla äri ega kunstiteos sündida südameta, ehe anne ja päris inspiratsioon süttib rõõmus ja armastuses.
(Postimees, 5.04.2023)