Arvustus lavastusele “Pisuhänd 2”: kui Vilde tegelased Tartus käisid
Pärast Eduard Vildet on üks silmapaistvamaid ühiskonnakriitilisi jutuvestjaid olnud Eino Baskin, kes on oma sketšides sama teravmeelne nagu Vilde. Kui soovida uuslavastuse arvustust einobaskinlikult alustada, võiks öelda, et “ei hakka siinkohal pikalt keerutama, ütlen kohe välja, et elame jätkulugude ajastul ja nende kirjutamine on meil hästi käes”.
Tõepoolest, Eesti lavalaudadel on viimastel aastatel esietendunud järellugu Toomas Nipernaadist ( “Nipernaaditalv”), Nora Helmerist (Eesti “Nukumaja Osa 2”) ning Shakespeare`i tragöödia tegelastest (Eesti “Julia ja Romeo”). Siiski ei tähenda jätkulugude kirjutamine ja lavastamine seda, et tekstid on alati suurepärase kvaliteediga.
Lucas Hnathi kirjutatud “Nukumaja Osa 2” oli väga hästi õnnestunud, kuna avas Ibseni tegelasi teise nurga alt ning mõjus teemapüstituselt – nii mehed kui naised võivad olla ühiskonna kehtestatud ootuste ohvrid – üpris kaasaegselt. Urmas Lennuki “Nipernaaditalve” ei ole veel näinud, kuid Lauri Sipari ja Liisa Urpelaineni “Julia ja Romeo” pigem kahandas Shakespeare`i aegumatu näidendi väärtust kui tõstis. Üldistavalt öeldes: kirglikust armastajapaarist oli saanud sentimentaalsed tegelased, kes rääkisid enda elust ja alimentidest, mida ei olnud väga huvitav vaadata.
Tänu “Julia ja Romeo” nägemisele suhtungi jätkulugudesse mõningase eelarvamusega. Olen seisukohal, et kirjanduslikud katsetused tuntud tegelastega on küll toredad, ent nad võiksid lõppude lõpuks kuhugi välja jõuda. Näiteks võib arendada neid tegelasi, kellele varem nii palju tähelepanu ei pööratud.
ja on võtnud endale keerulise, ent põneva väljakutse: jätkata sealt, kus ühiskonnakriitika meister Eduard Vilde pooleli jäi. Vilde “Pisuhänd” on küll lõbus ja suhteliselt kerge sisuga näidend, ent selle kerguse taga on teravad pilked tolleaegse kirjanduselu suunal. Ludvig Sander, keda lavastuses kehastab Karol Kuntsel, kujutab endas sellist “intellektuaali”, kes rohkem unistab suurteose kirjutamisest kui seda tegelikult teeb.
Kui jälgida 21. sajandi sotsiaalmeediat, siis tuleb tunnistada: neid Ludvig Sanderi suguseid tüüpe leidub nii noorte kui hingelt noorte hulgas küll ja veel. Sotsiaalmeedia Ludvig Sanderid räägivad uhkelt teostest, mida kirjutada soovivad, ent nad ei mõista: kirjutamine on kohati vaevarikas protsess, mis nõuab alati aega, tahtejõudu ning mõnikord ajab juhtme kokku. Nad arvavad, et teose valmimine käib nipsust, ent nii see pole. Eduard Vilde “Pisuhänd” on intrigeeriv tekst, kuna võimaldab lugejal enda ajastust paralleele tuua.
järgib enda tekstis Vilde näitemängu struktuuri. Laval on lihtne ja selge sündmustik, mis hargneb kuue tegelase vahel. Palu näidendis peitub ka armsaid viiteid eelmisele “Pisuhännale” (Tiit Piibeleht kannab korraga ikka erinevat värvi sokke ja Laura nimetab oma meest öökulliks). Tegevus leiab aset ärimees August Vestmani elupaigas, mida iseloomustab suursugusus. Maarja Meeru kunstnikutöö viib publiku uhkesse elukohta, kus jäi silma kamina kohal rippuv maal, mis kujutab tormist merd.
Eks “Pisuhänd 2” tegelaste elu olegi paras torm, aga üksteisele tehakse halva asja juures ainult head nägu. Matilde Sander (Kärt Tammjärv) ei taha näiteks kellelegi öelda, et tema õppimised ei suju edukalt. Inimese soov olla selles kiires maailmas alati edukas on väga kaasaegne teema, mis avaldub selgelt näiteks noorte vaimse tervise probleemides. Teismelised tunnevad, et neil lasuvad vanemate suured ootused, ning see ajab nende vaimse tasakaalu sassi. Matildel pole see tasakaal õnneks balansist välja läinud.
Palu tekstis peitub intrigeerivaid teemasid veel. Laval peatutakse kultuuriinimeste eluvõõrusel ning põlvkondade vahelistel suhetel. Viimase teema puhul olen isegi tundnud, et endast poole vanemate inimestega pole alati lihtne kontakti saada. Nagu Eino Baskin ütles, et “omad inimesed kõik loevad, jäägu see kõik omade vahele”.
Siiski jäi mul lavastust vaadates tunne, et kuigi tegijate kavatsus on poolehoidu äratav, jääb “Pisuhänd 2” puhul puudu selle kavatsuse realiseerimisest. Paraku ei kõnetanud ega naerutanud see uuslavastus piisavalt. tekst võimaldab igal tegelasel enda mõtteid avada, esimeses vaatuses leidub ka pikki monolooge, aga need monoloogid ei vii lugu piisavalt edasi. Läks umbes tund, enne kui loo tuumani jõuti. Nalja tehakse uuslavastuses samuti kuidagi kompavalt, alles teises vaatuses saadakse naljatlemises enesekindlust juurde ning huumor jõuab pärale. Tekstis jääb puudu vildelikkust teravusest, mis oleksid kahekõne ja ka monoloogid mahlakamaks teinud.
Hannes Kaljujärv kehastab Vestmanni jõuliselt-koomiliselt, tal on alati põnev hoog sees. Sellegipoolest mõjub tema tekst staatiliselt nagu “Julia ja Romeo” dialoog kunagises Eesti lavastuses. Külliki Saldre mängitud Liinast hoovab emalikku soojust ja hellust, ent tema tegelane polnud minu jaoks piisavalt paeluv. Kärt Tammjärve kehastatud Matildes on nii õrnu kui ka vähem õrnemaid varjundeid, ta on oma rollis tasakaalukas, kuid temagi tegelaskujust jäi puudu mõnest intrigeerivast vimkast. Kõige rohkem võlusid Maarja Johanna Mägi ning Karol Kuntsel, kelle sarmikus ja siirus pani neid jälgima. Kuntsel on laval tükk aega vait ja seetõttu pakkus tema kehakeele lugemine head väljakutset. Teise vaatuse kõige humoorikamad seigad tulevad Maarja Johanna Mägilt, kelle tegelase naiivsus oli nii ehe, et ajas südamest naerma.
Kui asuda Vilde-sarnase kirjandusklassiku kingadesse, siis ega see ülesanne pole kergemate killast. Kahjuks jääb uuslavastus kirjanduslikuks katsetuseks, millest ma enda jaoks suuremat tähendust ei leidnud.