Arvustus lavastusele “Pisuhänd 2”: August Vestmanni pulmad
Tiit Palu vigur kullafondi kuuluva „Pisuhänna“ värskendamisel väärib tunnustamist ja Vestmanni abielusadamasse jõudmine ka kaasaelamist.
Igaüks, kes võtab ette Eduard Vilde „Pisuhänna“ lavastuse arvustamise, ei saa üle ega ümber Piibelehe tabavast märkusest Ludvig Sanderile kirjanduseseltsi kõrgeima auhinna toonud „Pisuhänna“ ülivõrdes retsensioone lugedes, et „nemä om tennü egaüts esi omale „Pisuhänna“ ja arvustevä palehigin sedä“. Pole raske märgata, et see sajand tagasi pillatud torge käib ka suurema osa praeguse eesti teatrikriitika kohta, aga see selleks.
Siinse kirjatüki autor on juba kolmel korral omale Pisuhänna tennü: 1964. aastal lõppes mu näitlejakarjäär just Vestmani rolliga Draamateatri suurel laval kooliteatrite festivali žürii esimehe Ants Lauteri nõudliku pilgu all, 2015. aastal lavastasin Narva teatris Ilmarine „Pisuhänna“ ERRi raadio-ja telekorrespondendi Jüri Nikolajeviga Piibelehe rollis hiilgamas ning eks olnud ka 1995. aastal Merle Karusoo „Pisuhänna“-lavastuste arvustamine* ikka üks omaenda pisuhänna loomine. Püüan siis seekord kiusatusest prii olla ning kõnelda Tiit Palu naljapäeval esietendunud lavastusest „Pisuhänd 2“ nii, nagu arvan autoril mõttes olnud teda meile esitleda.