Arvustus lavastusele “Päikesepoisid” | Kaks päikest komöödiataevas
Hea komöödia on haruldane nähtus. Miski ei ole teatris nii tüütu ega riku nii kohutavalt tuju kui nigel labane komöödialavastus. Aga ka vastupidi: andekas ja stiilne komöödia äratab elurõõmu, on tervisele kasulik.
Neil Simoni vaimuka näitemängu „Päikesepoisid“ („The Sunshine Boys“, 1972) lavastas Eestis esmakordselt Jüri Järvet 1981. aastal Draamateatris. Järvet mängis ise Willie Clarki ja kutsus oma partneriks Al Lewise rolli Eino Baskini. Järveti ja Baskini legendaarne estraadiminevik sobis imetabaselt Simoni kahe vana vodevillikuulsuse tragikoomilise looga, ühisosa tegelastega laienes ka olevikku. Peagi hakkas Al Lewist mängima Aarne Üksküla. Mihkel Muti elegantses tõlkes näidendi haruldaselt naljakat lavastust mäletan tänini detailselt. Ja mitte ainult seepärast, et vaatasin vaibumatu rõõmuga ära üle kolmekümne etenduse. Järveti lavaelu oli tulvil kordumatuid kohandumisi. Pole võimalik unustada, mismoodi Willie Alile teed serveerides teetassi „kogemata“ puruks pillas – üks võrratumaid komöödiahetki üle aegade.
Järgmised „Päikesepoisid“ ei ületanud esmalavastust. Eino Baskin lavastas näidendi Vanalinnastuudios 1998. aastal ja oli taas Al Lewise rollis, Aarne Üksküla mängis seekord Willie Clarki. Ingomar Vihmari lavastuses (Eesti Draamateater, 2006) mängisid Tõnu Kark ja Lembit Ulfsak, kummatigi on kõik nagu mälust pühitud.
Eino Baskin on meenutanud: „Neil Simon on kirja pannud midagi üliolulist – kahe vana näitleja suhetes on koostegemise tragikoomikat. Leebe inimlikkuse sõnum, mis jõuab kohale läbi naeru. Esimestel „Päikesepoiste“ etendustel naerdi. Vaimustunult, sest näitlejad olid näitemängu olukordade analüüsis ja tõlgendamises põhjalikud. Kas kostab kuskil teatris praegu sellist sundimatut ja samas heatahtlikku naeru, nagu tollal „Päikesepoiste“ etenduste ajal saalist kostis? Ei oska paralleeli tuua …“*
Pole siis ime, et veidike siiski pelgasin Vanemuise uuslavastust, aga õige veidikene. „Päikesepoiste“ õnnestumise esimene ja põhiline eeldus on mõistagi õiged peaosatäitjad. Hannes Kaljujärv ja Aivar Tommingas on usaldusväärsed meistrid, kes ju aastakümneid koduteatris koos mänginud. Seda kinnitab valik ilmekaid fotosid Sven Karja koostatud kavalehel. See lavatandem tegi juba ette ootusärevaks ja lootusrikkaks. Seejuures ei ole „Päikesepoisid“ päris isemängiv komöödia (kas sihukesi üldse ongi?!), vaid vajab ikka lavastamist ka. Esietendus tõestas, et Robert Annuse lavastus elab ja hingab. Paar mikroetteheidet võib siin-seal teha, aga see pole määrav. Pealegi on esietendus alles algus – komöödia areneb ainult koos publikuga.