Arvustus lavastusele “Mägede iluduskuninganna”: Mägede elajad
Seekordne lavastus on nagu värviraamat, kus on kontuurid tugevate joonega ette antud ja pilt jõulistes toonides: kui on armastus, siis kõrgelt-kaugelt näha, et kirglik ja kuum; kui tehakse haiget, siis on vaatajal kohe selge sott, et on väga valus. See, mis Martin McDonaghi näidendis intrigeerib, on hämarala, kus hea ja halva telg hajub ning tegelaste valgustkartvad teod saavad uue tähenduse, kus on oma koht saladusel, mida võib aimata juhtumisi poetatud lõpetamata lause tagant.
Sellist vihjelisust on uue „Mägede iluduskuninganna“ mängus vähem kui kahekümne aasta taguses lavastuses. Kui lavastaja läheb näidendiga teisele ringile, siis hämarala kaotab tema silmis oma uudsuse, kõik on kunagi juba olnud – kas nii? Või on elu ja aeg muutunud ning nii lähebki kõik nagu läheb, saatuse tahtel ja vaatemänguliselt.
Üdini vastik mutt. Võib öelda, et silm peast välja sellel, kes vana asja meenutab (hullem veel, vaatab üle vana telesalvestise). Hakkan lavastusi võrdlema ja lavastajaga vaidlema ning annan õiguse nooremale Mäeotsale. Jaa, seekordses lavastuses teeb Ragne Pekarev tütrena tubli soorituse – aga miks on Liina Tennosaare ema Mag nii üheplaaniline? McDonaghi tegelased on värvikad, see tekst võimaldab ka kiuslikkuse elegantsemaid vorme, nagu mäletan Herta Elviste rollist.
Või oli seekord ainus eesmärk teha teistmoodi kui Herta? Või pole praegustel tegijatel seda isiklikku elupagasit, mis lubas Elvistel Magi mõista ja kaitsta teadmisega, et igal jutul on oma tagamaa ja kiusul põhjus. Elviste mängis vanaprouat, kelle sisse mahtus kavalust, kurbust ja hirmu. See tegelane ei olnud läbipaistev, teda oli raskem läbi näha. Sellise tegelase kompamine on vaatajale äraütlemata põnev protsess, et oma elu mõttemustrit tuulutada. Selge see, et ootushorisont uue „Mägede iluduskuninganna“ eel oli väga kõrge. Ega siis iiri äng saa aeguda.
Tennosaare vanamutt on laval agressiivne ja pahatahtlik, loobib oma tassist mingit plöga kõrge kaarega põrandale: jook ei sobi, klimbid sees. See, kes ise saanud tunda hoolduskoormust, võib siin kogeda palju äratundmisõudu, või – vastupidi – mõelda, et mul on veel päris hästi läinud. Tõeline hooldajate hirm istub kiiktoolis: juuksed sakris, jalad paistes, kampsik rokane. Ja muudkui kamandab: tee ja too, kasi ja korista, räägi ja kuula. Tennosaare roll on paigas nagu plakat – ettevaatust, vanadus! Vaata ja jäta meelde, kui veel õue ja teatrisse jaksad astuda, ehk oskad pärastpoole kenam ja puhtam vanainimene olla.
Miks on see mutt üdini vastik? Ärevus on ta olekusse sisse kirjutatud esimesest stseenist peale. Kas ta kardab midagi ja seetõttu klammerdub tütre külge? Või on ta oma pereliikmeid niimoodi ahistanud kogu elu? Kindlasti on ta vahel ka iseendaga hädas. Aga ei taju ma temas grammigi inimlikkust ja nii ei oska talle kaasa tunda – ehk ainult siis, kui asi läheb juba vägivaldseks. Suu ei paindu Magi kohta ütlema „memm“, ikka „mutt“. Ta on vanamutt, kes muutub loo edenedes järjest tüütumaks, paneb nagu paela oma kileda häälega. Ja mis on tulemus? Lülitad ennast välja – las mögiseb.
Eluliselt tuttav, aga teatris kahjulik, kui vaataja empaatia hangub. Füüsis on Tennosaarel hästi paigas: värisevad käed, metsik pilk, kohmakas kehahoid, kõik klapib või on värvi veidi üle võlli. Aga kas Mag pole mitte suur manipuleerija ja kas pole ta mitte omakasu peal väljas. See eeldaks vahel ka pehmemaid ja magusamaid pooltoone, et kaaskondseid ja vaatajat ära petta. Ju otsin sellest lavastusest seda, mida pole sinna pandudki.
Rutiin kui päästerõngas. Kui Pekarevi Maureen kõnelema hakkab, hingan kergendatult – tema räägib nagu normaalne inimene. Toimetab vaiksel moel ja hoiab kinni oma rutiinist kui päästerõngast. Kahekümne aasta taguses lavastuses oli Tennosaare mängitud Maureen rõõmsameelsem, Pekarev loob introvertsema tüübi, nii on tema sissepoolepööratus tugevas kontrastis ema robustse lahmiva olekuga. Omailma sulgumine näikse olevat Maureeni ellujäämise strateegia, seejuures on tema rahulikkuses midagi perversset. Või on tal rohud peal. Nägelustes emaga ei ole teab mis kirge, seegi näikse olema igapäevarutiini osa nagu hambapesu.
Asi muutub, kui mängu tuleb mees: introvertne Maureen puhkeb õide kui iluduskuninganna. Nähtud etendusel mängis tema mägede printsi lavastaja Mäeots ise, oli kirglik ja imposantne kavaler ning rõdultki oli tunda, et näitlejate kehakeemia klapib. (Andres Mähar Pato Dooley rollis on kahjuks nägemata.) See kõik on liiga ilus, et olla tõsi, ütleb elukogemus ka sellele vaatajale, kes näidendit ei tunne. Maureen näikse olevat õnnelik, aga õnn ei sobi McDonaghi mustrisse. Hull ema on nagu kuri saatus kreeka tragöödias – paljastab tütre saladused ja fantaasiad ning äratab deemoni. Viimases stseenis on Maureen taas leidnud rahu. Ta näikse olevat vaba ja valmis ise otsustama, mida oma eluga peale hakata. Ent reaalsus on midagi muud ja soovmõtlemise sängis ei anta talle aega olla.
Mäeotsa Patol on meri põlvini: tema on tegija elus ja armastuses, tal on läbilöögivõimet nii Inglismaa kui ka Ameerika jaoks. Kummastav oli näha teda kahetsuskirja lugemas, silmad veekalkvel – selline Onegini kiri Tatjanale pole küll Pato stiil. Aga olgu, mida tean mina meeste armastuskirjadest, usaldagem lavastajat. Tõsi, kahekümne aasta tagune mälestus Patost on hoopis midagi muud: Indrek Taalmaa oli tagasihoidlik töömees ja naissuhetes kohmetu.
Naiste sõjas on oma roll Pato vennal Rayl, kes on sõnumitooja. Tema käivitab kõik rõõmsad ja kurvad sündmused selles jumala poolt hüljatud majas. Oskar Seeman on oma rollis väga energiline tüüp, stseenid temaga on tempokad ja tuulutavad ema-tütre omailma. Ray annab triksteri mõõdu välja: nagu muuseas pudeneb ta jutust saatuslikke vihjeid nii mineviku kui ka tuleviku kohta. Etenduse alguses suhtleb Seeman publikuga, vihjates telefonidele. Kas mobiilide ajastul saaks selline tragöödia juhtuda? Ikka saab …
Nagu Eesti elu. Iir Hermeliini lavakujundus on väga funktsionaalne. Räämas kööktuba, põrandal päevinäinud linoleum, luitunud ja tükid väljas. Laval on pliit ja kraanikauss, mõlemad näidendis vajalikud rekvisiidid. Mutt oleskleb trajektooril kiiktool ja televiisor. Väga realistlik lavapilt. Sein, mis eraldab elamist välismaailmast, on mustast murenenud saepuruplaadist ja selle taga kõrgub kontrastina „sinitaevas“, ainus ere värv lavapildis kui mälestus romantilisest Iirimaast.
Keelenalja pakkus lavastuse algus, kui Magi-mutt nõuab endale tassi jõujooki – vanasti jõi ta ikka puljongit. Eks vanainimene pea ikka jõujooki jooma, et jaksaks paremini riidu kiskuda. Teine koht, mis turtsuma võttis, oli lõpustseenis, kus ahjuroop omandab Maureenile emotsionaalse väärtuse – mis lõbus keeleklišee!
See McDonaghi näidend on kui Eesti elu. Needsamad ääremaa ängid: noored lähevad linna tööd otsima ja vanainimesed ei saa üksi hakkama. On vanadekodud, kuhu keegi minna ei taha, rääkimata sellest, et pole raha, et hooldaja eest maksta. Järeltulijad, kes peavad vanureid passima, annavad käest oma parimad aastad, oma elu ja armastuse. Jõuetus tuleb peale: vanad mustrid ei tööta, uusi pole joonistatud ja kõigil on halb. Lähed teatrisse ja näed, et mägedes on niisamuti kui kodusel lauskmaal. Elajas su sees, keda häbened, polegi nii unikaalne ja teises maailmanurgas ei elagi ainult iluduskuningannad. Kas hakkab kergem?
Huvitav eksperiment. Seekordne „Mägede iluduskuninganna“ on Eesti teatris omalaadne katse. Tulla kahekümneaastase vahega tagasi samasse teatrisse sama lavastaja ja ühe peaosalisega. Esietenduse-eelsetes intervjuudes oli just Tennosaar kõige suurem kahtleja, kas maksab seda ette võtta olukorras, kus endal on Elviste tekst intonatsiooni täpsusega meeles. Kujutan ette, et näitleja vaimuseis võib olla sama jabur-traagiline kui „Hukkunud Alpinisti hotelli“ filmi tegelastel: „Mina ise tulin endale peale. [—] Mina sidusin mind kinni. Mina … mind“.
Magi-nimelise tegelase pahupool on omal ajal läbikombatud. Mäe tagumise külje pimedad nurgatagused läbiarutatud. Nüüd Mäeots jälle lavastab ja sina ole tubli tüdruk, võta see mägi ja roni üles. Aga sa oled oma tegelasest kakskümmend aastat noorem, lavastaja on sinust veel noorem. Ja ainus tarkus on mälestus Elviste rollist ja võib-olla ka lähikondsed vanainimesed, kelle suhtes on hoolduskohustus. Võib ainult aimata, kuidas on töö rolliga sellises etteantuses.
Mulle vaatajana on see eksperiment muidugi huvitav. Sain aimu, kui suur on olnud Elviste panus sellesse mängu. Seoses uuslavastusega sain ilmutuse, et oma mõtetes olin ma just Elviste Magi pidanud iluduskuningannaks, selliseks kuninglikuks fruktiks. Maureeni kuramaažikuninganna olin hoopis unustanud. Vaev on vanaks saada, aga hea on vana olla, kirjutab luuletaja. Seda vanaks saamise vaeva on Tennosaare rollis kapaga. Ehk aitab see tal järgmistest rollidest rõõmu tunda, kui on aeg vana olla. Näha vana näitlejat laval on väga südantsoojendav, loodetavasti saab Tennosaar kunagi kahekümne aasta pärast mängida oma „Džinnimängu“. See peaks tema päikeselise loomusega paremini sobima.