Arvustus lavastusele “Mägede iluduskuninganna” | Ikka see vana hea Iirimaa – nii kodune, nii äraneetud
Lavastus algab vaimukalt: Oskar Seeman sööstab Ray Dooleyna Sadamateatri rõdule nagu vedrust visatud ja pajatab tuhinaga loo, mille veidrus igati kooskõlas Martin McDonaghi sõgedusest laetud lavamaailmadega. Üks krutski tema mõistuloos peitub: näidend «Mägede iluduskuninganna» on kirjutatud 1997. aastal, mil mobiiliajastu alles algusjärgus. Sest kui näitemängu tegelastel oleksid mobiiltelefonid, võiksid nende saatused, kogu intriig kujuneda sootuks teistsuguseks.
Oli aasta 1999, kui esietendus «Connemara. Üksildane lääs» (lavastaja Jaanus Rohumaa) ja esimene «Mägede iluduskuninganna» Ain Mäeotsa lavastuses: McDonaghi ajastu oli siinmail uhkelt alanud. 24 aastat hiljem pöördub Mäeots taas sama näidendi poole. Usaldades ema osa nüüd Liina Tennosaarele, kes tollal mängis tütart, 40-aastast Maureeni. Tema 70-aastase ema Magi rollis oli unustamatu särtsakas Herta Elviste (1923-2015).
Intervjuus kavalehel loodab praegune Maureen (Ragne Pekarev), et publik «ei hakka meid võrdlema eelmise lavastusega». Kummatigi on võrdlus möödapääsmatu, kui mitte hinnanguliselt, siis emotsionaalses mälus. Usun, et suuresti lähtuvad praegused väljamüüdud saalidki mälestustest. Samas on menu põhjuseks nüüdseks ka filmidega kuulsust kogunud McDonaghi võrratu isikupära, lõikav tragikoomikanärv, äärmuslike ängipalangute kiuste ülimalt elulist äratundmist pakkuvate lugude vestmise talent. Ja need seletamatult kodused paralleelid Iirimaa ja Eesti vahel.
Panustatud välisele
Mõtlesin , et kas vananemise piir ongi võrreldes 1990ndate lõpuga nõnda otsustavalt edasi nihkunud või sõltub see arusaam vaid mu enda sünniaastast, aga no tõesti, 70 ei ole ju miski vanus! Herta Elviste oli Magit mängides oma tegelasest mõned aastad vanem, Liina Tennosaar aga on ikka tublisti noorem. Ega seegi ole probleem, vanainimesi on mänginud üllatava sisseelamisega ka lavakatudengid. Grimmist ja hallpeast määravam on sisemine tunnetus.
Esietendusel, kus näitlejat mõjutab ja ka segab lavanärv, tundus aga, et ülemääragi on panustatud Magi rollijoonises puhtvälisele, lausa füsioloogilisele mutikese etendamisele. Nii ei jäägi nagu mahti tema hingeilma lahti muukida. Tegelaskuju ilmekas karikeerimine, groteski piire kombates, on Tennosaarele muidugi tõhus abivahend, võimaldab leidlikke, ulakaid, aga ka südamlikuma huumoriga kohandumisi. Ent siin peitub oma oht: kui kipub domineerima vanamuti sõgedus, suisa seniilsus, nüristub tütrega manipuleerimise teravus. Nõnda võib kaotsi minna autorile ainuomane võllahuumori ja valusa dramatismi noateral balansseerimine. On ju ema ja tütre duellides nii tasavägisust kui kordamööda ületrumpamisi.
Rõhutan: see on kõigest esmamulje ja eeldused Tennosaare rolli arenguks aimatavad. Sedakaudu selgineb ka partnerlus Ragne Pekarevi veenvalt proosalise, argielust muserdatud Maureeniga, kellele just tasasemad murdumishetked panevad kaasa elama ja tundma. Aga on ka paeluvvalusaid irratsionaalsuse momente.
Aimatavat partnerluseruumi ja täpsema nüansseerimise mahtu aimus Maureeni ja Pato Dooley stseenis. Pato rollis jõudis Ain Mäeots vahendituma, rahuneva pihtimuslikkuseni Maureenile kirjutatud kirja lugedes. Sest Pato varasemas lavaelus tsipake nagu eksitas või pelutas Mäeotsa pahelisküünilise varjundiga sarm. Oma lavastuses mängida ei ole kerge, püsib kontrolliv kõrvalpilk; esietendusel tuligi Mäeots kummardama lavastaja, mitte näitlejana. Pato rolli hakkab mängima ka Andres Mähar.
Köitev õhustik
Neljas tegelane, juba mainitud vennike Ray on Oskar Seemanil visandatud hoogsalt. Ray kärsitu rapsimine ja suutmatus keskenduda on teatud piirini koomiline, samas kandub peaaegu kriminaalsete tumehoovusteni.
Muusikaline kujundus stardib proloogis ja pildivahedes sedavõrd löövalt ja efektselt, et kui hiljem muundub muusika paaril viivul illustratiivselt (melo)dramaatiliseks, hägustab see terviku stiili. Äärmiselt köitva õhustiku loob lir Hermeliini kujundus, kus konkreetse koduse sisustuse muudab tähenduslikuks nurgas kõrguv turbabriketi kuhil ning otsekui järk-järgult ahju aetud koduseinad… Ahjus lõõmavad põrgulikud tuleleegid mõjuvad aga halastamatu vastusena palvelausele tikandil köögiseinal: «Olgu taevas su ees lahti enne, kui kurat sinu surma märkab.