Arvustus lavastusele “Leopoldstadt” | Tädi Gretli maal kui märk ühe juudi perekonna käekäigust

Vanemuises esietendunud „Leopoldstadt“ on Tom Stoppardi kõige uuem näidend, ilmselt kaua küpsenud ja väga isiklik lugu. Oligi ainult aja küsimus, millal näitekirjanik omaenda perekonna lavale asetab. Tõele au andes pole Merzide ja Jakoboviczite suguselts küll Stoppardi oma, aga kes kavalehte loeb, leiab tegelastes ja sündmuste arengus piisavalt sarnasusi. Kuni „tavalise inglise poisini“, kelle läbi poeb viimases stseenis dekoratsioonide vahelt publiku ette näitekirjanik ise. Loo jutustamiseks tausta ja tegevuskoha oleks küll võinud leida vist ükskõik millisest Euroopa (suur)linnast, sest laias laastus oli juutide saatus neil aastail selles maailmajaos kõikjal sarnane.

Seda lugu ei saa rääkida ilma teise maailmasõja refräänita. Nii nagu on Iisraeli rahva ajalukku igaveseks raiutud Egiptuse vangipõlv ja läbi Punase mere põgenemine, räägitakse küllap aegade lõpuni koonduslaagrite põletusahjudest. Taga kiusati juute muidugi aastasadade vältel pidevalt, aga „Leopoldstadti“ loo alguses loodetakse viimaks ometi paremat, auväärsemat elu. Mõnda tegelast saadab visa optimism peaaegu näidendi lõpuni, vähemalt laste tulevikule mõeldes saab ka lootusetus olukorras midagi korraldada. Holokaust vapustas neid väga, tollased traagilised sündmused jäid perekondlikku pärimusse, mida antakse edasi põlvest põlve. Et näitekirjanik kasvas üles selle teadmiseta, on pigem erand.

Loe edasi 21.09.2023 Eesti Päevalehest.