Arvustus lavastusele “Leopoldstadt” | Ajalootekst teatrilaval
Kui astuda „Leopoldstadtist“ samm eemale ning vaadelda seda tervikuna, siis on tegemist sõna tõsises mõttes ajalugu kirjeldava teatritekstiga.
Tom Stoppardi näidendil on kaks kihti. Esiteks ajalookiht, mis on valdav: näidendis esitatakse hõlmav ülevaade juudi kultuurist, kommetest ja ajaloost XX sajandi esimesel poolel. Selle all on näidendi tegevuse kiht: tegelaste otsused, motiivid, hirmud. „Leopoldstadti“ häda – seetõttu võiks isegi öelda, et tegu on nõrga näidendiga – on see, et need kaks kihti ei puutu õigupoolest kokku. Näidendi tegelased elavad oma elu, ja kui ajalugu „juhtub“, siis nad reageerivad, otsustavad midagi või otsustavad ka mitte otsustada.
Kihtide eraldatus paistab eriti silma, kui võrrelda „Leopoldstadti“ sellise moodsa klassikaga nagu Stoppardi „Arkaadia“: kui viimases mõjutavad sajanditagused sündmused tegelaste käitumist otseselt, tekivad põnevad intriigid ja ajaloolised vääritimõistmised, siis „Leopoldstadtis“ esitatakse rikas, värvikirev pildikene kuulsate Viini juutide, näiteks Freudi, Klimti jt elust, aga need kuulsad juudid ei suuna tegelaste käitumist. Klimt küll maalib Gretli (Ragne Pekarev) portree, aga sellega Klimti roll piirdub. Õel ütleks selle kohta „nimepillamine“ (namedropping). Päris nii hull lugu siiski ei ole: on mõned läbivad niidid, mis ei mõjuta küll tegelaste otsuseid, aga need vähemalt läbivad näidendit algusest lõpuni.
Terviklik näidend kõige kiuste. Esimeses vaatuses loetakse Schnitzleri „Ringmängu“ ja ka kõnealuses näidendis jõutakse lõpuks algusesse tagasi, jättes vaataja hinge mõrumagusa nostalgia: vaatajale on nüüd post factum teada nende jõululaua ümber mängivate laste traagiline saatus. Kui vaataja juhtumisi ei mäleta, siis kaks ellujäänud tegelast Rosa (Elisabeth Strandberg, Maria Timmusk, Piret Laurimaa) ja Leo (Oskar Hinn, Iti Marie Jõgi, Oskar Seeman) joonivad selle alla.