Arvustus lavastusele “Kõik minu emast”: õnnestunud teatrilavastus Euroopa tühermaal Tartus
Almodóvari filmist tõukunud „Kõik minu emast” on julge ja oodatud lavastus Eesti . Lavastuse „Kõik minu emast” etendus väikeses majas algab märkamatult. Publik sahistab saalis ja eesriie pole veel avanenud, kuid etendus juba käib, sest tragikoomiliste sündmuste ahela initsiaator, peagi dramaatiliselt hukkuv nooruk Esteban on laval ja mängib õnnist klaveripala. Õhus on ootusärevust, sest peagi ilmuvad lavale näitlejannad, nunnad, prostituudid ja transsoolised. ei tea, mida oodata. Paljud on näinud Almodovari samanimelist 1999. aastal valminud ja rohkete auhindadega pärjatud filmi, kuid on neidki, kes ei tea Almodovari loomingust midagi. Sagedase viibis saalis ka minu ema, kes ei ole näinud ühtegi Almodovari filmi.
Inimlikkuse jumalikkus
lavale jõudis lavastus kosmopoliitsest Londonist, kus see oli paar aastat tagasi edukas. Tõlkija Martin Algus on lavastaja Ain Mäeotsale usaldanud põneva ja ambitsioonika näitemängu eestikeelse teksti, mille Mäeots on meisterlikult, ka publikut oskuslikult etendustesse kaasates elama pannud. Miks nüüd just see lavastus, sooviksin teada. Sooviksin, et trupi ja lavastaja vastus kõlaks sedasi, et me siin Euroopa perifeerias oleme poliitilise pendliga liikunud ja takerdunud konservatiivsuse sohu, hakates kaotama usku inimlikkuse jumalikkusesse. Avalikult homoseksuaalse Almodovari inimene-looja-jumal, mees ja naine on ühel ajal nii näitlejanna, nunna, prostituudi kui ka transsoolise nägu.
„Kõik minu emast” toob lavale 24 karakterit – nendest kaks on transsoolised. Trupp töötab energiliselt, peavad nad ju tabama tegelaskujude hispaanialikku temperamenti eestlaslikus kehastuses. Neli näitlejat – Marika Barabanštšikova, Kaia Skoblov (külalisena), Reimo Sagor, Robert Annus – kehastavad etenduse jooksul ühtekokku 16 karakterit. Paljudel juhtudel vahetatakse rolli mõne minuti jooksul. On see alles filigraanne mäng!
Leinava naise karje
Transsoolise Agrado värvikas roll pakub Ragne Pekarevile võimalust laval tõeliselt oma karakteriga välja sirutuda – lausa uhkustada. Selliseid rolle ei ole palju, milles näitleja saab teatraalselt särada. Agrado osa sobib Ragne Pekarevile nagu valatult. Pärast etendust arvas mu ema, et transsoolised naised ongi kõik sellised nagu Agrado – pikad, energilised, kitšilikud. Mul tuli siis selgitda, et nii see ei ole – ka transsoolisi on erisuguseid – ning et ajalooliselt olid paljud transsoolised naised sunnitud prostituutideks hakkama, sest ühiskond ei aktsepteerinud neid. Need müüdid tuleb purustada. Pekarev on rolli eest välja teeninud meelitava aplausi!
Lavastuse peategelane on sünnipärane naine, ema ja hooldusõde Manuela, kelle poeg Esteban saab loo alguses traagiliselt surma. Esteban ei teadnud, kes on ta isa. Almodovarile omaselt selgub, et isa on samuti transsooline naine, kes ka etenduse lõpus sureb. Manuelat kehastav Maria Annus oskab oma karakteri emotsionaalsel skaalal valida nüansse sedasi, et ka kõige traagilisemates stseenides mõjuda usutavalt. Ja publikuna kogeda leinava naise metsikult tundelist karjet – see oli valus, võimas ja vabastav. Juba seetõttu tasuks etendust teist kordagi vaadata. Noorukit Estebani mängib keskkooliõpilane Karl Kristjan Puusepp, kelle pärast surma vaikselt vaimuna uitamise stseenides oli elavat kohalolu.
Keha ja vaimuga kohal
Piret Laurimaa mängib stiilitruult ja staarilikult näitlejanna Huma Rojot ning Lena Barbara Luhse kehastab süütuna näivat noorukest nunna, kes siiski satub patuteele, rasestub, jääb aidsi ja sureb sünnitusel.Luhse mängib kõik need sündmused veenvalt välja. pole näitlejatel ruumi lähi- ega kordusvõteteks nagu filmis, nad peavad kogu etenduse vältel olema keha ja vaimuga kohal – ja nad on. Lavastus on sündmusterohke.
Kokku sureb etenduse jooksul kolm tegelast ja sünnib üks. „Kõik minu emast” tegevus põrkub „Tramm nimega Iha” stseenidega ja samal ajal tuleb jälgida paljude karakterite elukäiku – see paneb vaataja parasjagu proovile. Õnneks aitavad Mäeotsa lavastuslikud võtted ja Iir Hermeliini lavakujundus sõrme pulsil hoida. Lavakujunduses meenutavad pruunid telliskivimüürid pisut pigem industriaalset New Yorki kui ajaloolist Barcelonat. Õnneks elustab lavakujundust ja kostüüme Almodovari filmidest inspireeritud värvikasutus. Värve oleks võinud isegi julgemalt kasutada.
Universaalne armastusvalu
Muusikaline kujundaja Ele Sonn laseb näitlejatel ise musitseerida: kõlab klaveripalu, kitarrimängu ja laulu. Muusikaline taust hõlmab ka tuntud ingliskeelseid lugusid. Mõlgutasin mõtet, kas Eesti heliloomingus on lugusid, mida oleks saanud kasutada. Kohati hakkasid traagiliste stseenide lõpus kõlanud tuntud ingliskeelsed lood looritama juhtunu tõsidust. Näitlejate endi muusikalised etteasted pakkusid seeeest kindlat naudingut.
Ma loodan, et „Kõik minu emast” on tabanud Euroopa tühermaal väikeses puust linnas Tartus Zeitgeist’i. Etenduse sõnum on ju universaalne: emade ja naiste armastusvalu on inimlik nii Barcelonas, Londonis kui ka Tartus. Minu üle 60-aastasel emal oli huvitav ja silmapiiri avardav . See on julge ja oodatud lavastus Eesti !