Arvustus lavastusele “Kirsiaed”: Kiiktoolilaul unenäopüüdja all
Anton Pavlovitš Tšehhovi näidendeid ootan lavale alati lootusrikka huviga. Esietendusel Vanemuise teatri väikeses majas küsiti minult, kui mitmes „Kirsiaias“ olen varem viibinud. Jäin vastuse võlgu. Hiljem teatrimärkmikke ja kalendreid lapates selgus, et alates aastast 1987 olen näinud 12 lavastuse 21 etendust. Peale Eesti teatri Peter Brooki, Rimas Tuminase ja Eimuntas Nekrošiuse tõlgendused, korduvalt olen vaadanud Kaarin Raidi (Ugala, 1993), Mati Undi (Vanemuine, 2001) ja äsjast Andres Noormetsa lavastust (Ugala, 2022). Nõnda on Priit Strandbergi „Kirsiaed“ minu teatrielus kolmeteistkümnes – õnnenumber.
Kas võrdlemine on vältimatu? Jah ja ei. On ju võimatu „kustutada mälu kirjatahvlilt kõik märkmed“ (viide Hamletile). Nii et kui kirsiaia ostnud Jermolai Lopahhin roomab Andres Mähari kehastuses põrandal, tuleb silme ette Elmo Nüganen samas misanstseenis, Kaarin Raidi lavastuses. Polegi tähtis, kas tsitaat on teadlik või mitte, mälu on virgunud. Midagi ligilähedast juhtus lavastuse finaalis, aga sellest edaspidi. Kuna Andres Noormetsa isikupärase ja (aja)tundliku sõnumiga „Kirsiaiaga“ puudub veel distants, oli võrdlus sisimas vältimatu ja segas mõnel hetkel.
Siinne vastukaja põhineb üksnes esietendusel. Oli omajagu närveldamist, sekka vahvaid viperusi, mis panevad proovile näitleja valmisoleku. Kui Marika Barabanštšikova Charlottana ajas kaarditrikis sassi padaemanda ja ärtuässa, reageeris ta koos partneritega muigava huumoriga ja see sobis tegelaskujuga igati. Kui oksjonilt naasnud Lopahhini püksid lõhki kärisesid, nentis Andres Mähar kohase kaupmehetooniga: „Ostan uued. Ei naera minu üle!“
Oluline osa lavaõhustikus on Liisa Soolepa stsenograafial, ka kostüümidel. Esmalt püüab pilku valge kiiktool. Teises lavaservas valge kiikhobu, mälestus uppunud Grišast. Hiljem tuuakse kiiktoole juurde, teistmoodi toole laval ei olegi. Korraks hakkas kummitama Samuel Becketti näidend „Kiiktoolilaul“ („Rockaby“), aga sõitlesin end ülemõtlemise pärast, sest Becketti helistikuga Strandbergi lavailm ei haaku.
Isegi kuulsal saja-aastasel kapil on kaarjad jalased. Õõtsuv, püsikindluseta kodupaik. Kui kirsiaed müüdud, kodu kadunud, nutab Ranevskaja (Piret Laurimaa) kiiktoolis kummaliselt kallakil, peaaegu horisontaalses asendis, pidetuna maa ja taeva vahel. Valgete kiiktoolide tähenduslikkust võimendab nende pahupidi pööramine: tekib kalmistu või kiriku kujund, nähtavaks saavad ristid ja pühapildid kiiktoolipõhjadel. Viimaks tassitakse toolid minema. Rullitakse kokku ka valge vaip, mis tuletas meelde Adolf Šapiro lavastuse „Isad ja pojad“ (kunstnik Andris Freibergs, Tallinna Linnateater, 2002), ehkki sealne valge vaip oli sulgjas.
Kui kirsiaed on müüdud, kerkib õhku ja kaob silmist ka ilmatu suur valge lühter laes. Ebatavaline lühter, kus lampide või küünalde asemel on kaunid valged linikud ümarates raamides ja valged suled. Suled seostusid Tšehhovi „Kajakaga“, enne kui taipasin, et lühter tähistab üksiti indiaani unenäopüüdjat – kirsiaia kaotamine on nagu unenäo lõpp.
Lapsemeelset, unenäolist, hõljuvat, ebapraktilist hingust väljendavad ka kostüümid. Kõige ilmekamalt Gajevi (Karol Kuntsel) kollane lehvivate hõlmadega kuub, mille kollane värv seostub tema piljardimängukirega, abitu asendustegevusega: „Kollane keskele …“. Preili moodi teenijatüdruku Dunjaša (Lena Barbara Luhse) roheline heljuv kleit sobib plikapõlve hüüdnimega Kurgike. Praktilise meelega tegelased kannavad maisemaid kostüüme, näiteks Varja ja Lopahhin.
Unenäolisust, viirastuslikkust toonitab lavastaja kavalehe saatesõnas. Esietenduse põhjal ei ole see püüdlus teostunud terviklikuna, eriti kui võrrelda Noormetsa lavastuse hoopis teistsuguse, aga läbiva ja läbimõeldud unenäotajuga.
Strandbergi lavailmas on üks imetabane, uneline viiv. Varja (Linda Porkanen) lööb oksjonilt saabuval Lopahhinil piljardikepiga näo veriseks: eksikombel, tahtes äsada tüütule ja ülbele Jepihhodovile (Jüri Lumiste). Kui Lopahhin hiljem püüab nutvat Ranevskajat lohutada, pühib naine tema näolt verd … Just nagu ükskord ammu, kui poisike-matsike Jermolai oli isalt kolki saanud. Irreaalne meenutus, mõlemale habras äratundmishetk. Sellega haakub kirsiaia vastse peremehe Lopahhini varasem repliik: „Ma näen und, see ainult viirastub mulle, ainult paistab nii … See on teie kujutluse vili, kaetud teadmatuse hämarusega …“ Andres Mähari rollielu on asjalik ja neutraalne, seejuures oma saladusega. Tema Lopahhin on viisaka napi naeratusega self-made man.
Ainsa vaatamisega ei saanud ma jälile uue „Kirsiaia“ inimsuhete süsteemile. Rollidest jääb meelde hetki, vaimukaid kohandumisi, ilmekaid ülesandeid. Aga kui küsida, näiteks, kas keegi kedagi armastab või kellessegi armub, pole lihtne veendunult vastata. Võib-olla ongi eitav vastus selle kirsiaia saatuses määrav? Varja siiski loodab, viimase hetkeni, et Lopahhin teeb talle abieluettepaneku: Linda Porkaneni roll on täpne, lakooniline.
Noor, ilus, lootusrikas Anja (Helo Kaplinski) armub Petja Trofimovisse – või siiski rohkem omaenda armumisse? Võluv on stseen näidendi teise vaatuse lõpus, kui Anja peibutab Petjat mahaunustatud kingaga nagu Tuhkatriinu printsi. Aga hiljem haihtub Anja ja Petja liin õhku nagu püüdmatu uni. Ken Rüütel mängib igavest üliõpilast Trofimovit pigem elukauge idealistina. Koomilisevõitu karakteersuseks lisatud Petja pudistamine ei sobiks nagu Tšehhovi mängureeglitega, näib tarbetu.
Kui jutt karikeerimisele kandus, siis Jepihhodov (Jüri Lumiste) ja Simeonov-Pištšik (Margus Jaanovits) stardivad ansamblist eristuvas stiilis, saabudes justkui otsejoones Turgenevi „Armuleivasööjast“ (lavastaja Robert Annus, 2022). Ent Jaanovitsi rollihelistik teiseneb viimases, jumalagajätu stseenis nukraks ja tundlikuks.
Piret Laurimaa mängib Ranevskajat daamiliku teatraalsusega, mis tuletab meelde näitlejanna Arkadinat „Kajakas“. Kentsakas, isegi kohatu paralleel, sest Laurimaa on küll mänginud Arkadinat, aga hoopis teise groteskikraadiga (lavastaja Andres Noormets, Endla, 2007). Ranevskaja õhulises lavaelus on iseenda ja tõeluse eest pagemist, see vajaks korduvvaatlust. Samuti hõljub oma maailmas Karol Kuntseli Gajev, kes hetkiti ilmutab iseloomu, näiteks suhtub tõrksalt ja valvsalt Lopahhinisse ega taha Pištšikule raha laenata. Täpselt Tšehhovi tragikoomikat tabav moment on imestunud valu Gajevi silmis, kui ta vaatab katkimurtud piljardikeppi.
Marika Barabanštšikova kodutu guvernant Charlotta jätab mõisa ja kirsiaiaga jumalaga rituaalse kummardusega, mis annab tähendusemahu nii rollile kui ka lahkumisele, kontrastiks Dunjaša edvistav lokikese sättimine. Lena Barbara Luhsel on Dunjašana mänguruumi, nii preilimaneerides kui ka klammerduvas kiindumuses Jašasse. Kristjan Üksküla liigub Jaša rollis ootuspärase jultumusega, näpates avalikult proua raha. Ent ootamatu on tema piinlikkustunne, kui teemaks vana Firsi haiglasse viimine: Jaša peaaegu tahaks üles tunnistada, aga seda ei märka keegi. Aivar Tommingas alustab Firsi rolli üpris krapsakana, elupõlise teenri raugastumine mõjub sama äkilise, valusana kui kirsiaia raiumine.
Enne Firsi finaali veel Jakobi mäe teatristuudio vilistlaste osalusest, kuna neil on mitu kõrvarolli. Kelmika sürpriisina ilmuvad noored inglased, kes otsivad innukalt valget savi. Teekäija (Gustav Nikopensius) on paljasjalgne rändur, tema leebe olek kannab sama teemat mis ikoonid kiiktoolidel. Strandbergi lavastustele on omane musikaalsus: siin mängib juudi orkester, järgides Tšehhovi teksti, andes ballistseenile isikupärase koloriidi.
Kui mõisa uksed on lukustatud ja hüljatud Firss heitnud puhkama, kogunevad taamal kõik tegelased ja laulavad, jõuliseks eeslauljaks Kristjan Üksküla. See äratab mälestuse VHK teatrikooli XX lennu lõpulavastusest Esna mõisas, kus noored osalised laulsid Firsile hällilaulu (lavastaja Maria Peterson, Theatrum, 2018). Nii liigutavat ja igavikulist „Kirsiaia“ finaali polnud ma varem kogenud. Strandbergi lavastus kajab nüüd selle hella mälestusega dialoogis.
Muidugi, alati on teatrisaalis inimesi, kellele „Kirsiaed“ pole kolmeteistkümnes või kolmekümne kolmas, vaid esimene.