Loe

Arvustus | Kuis naine taltsutab meest

Pille-Riin Purje, Postimees

Olin sootuks unustanud, et Shakespeare’i komöödia «Tõrksa taltsutus» algab eelmänguga. Too proloog toob meelde «Mäeotsa Jeppe» mudeli: purjus katelsepp Sly kantakse magavana härrastemajja, kus vennikesele etendatakse armukomöödiat. Lavastaja Priit Strandberg ei ole proloogist loobunud, lavale viskuvad kui vedrust teatristuudio noored, lordi rollis dikteerib tempot Karl Kuntsel. Lavastaja ilmub ise malbe Sly rollis, just tema käivitab saalis hasartse mõistatamismängu – oot-oot, ohoo, kes küll on see näitleja?!

«Tõrksa taltsutuse» osatäitmised tõesti üllatavad. Vanemuise suurel laval tormab ringi terve trobikond väliseid ümberkehastujaid ning sisimaid ümberhingestujaid. Ja ma ei pea praegu silmas Jakobi Mäe teatristuudio õpilasi, kelle mängu-, laulu- ja tantsulust neli tundi kestvat lavastust noore energiaga lennus hoiab, kinnitades lavastaja Strandbergi koolmeistriandi. Ent uudse ja erksa mängulustiga jahmatavad nii nooremad kui ka vanemad näitlejad.

Viivuks kahtlesin, kas tulisilmne ja hoogne Tranio ikka on Kristjan Üksküla, kes loomuldasa justkui pastelsem näitleja. Janek Joost tütarde isa Baptista osas kasutab elegantset kõnemaneeri ja žestikulatsiooni, imiteerib peenelt näitlejat, keda meil kõigil on rõõm mäletada. (Vihje: «Tõrksa taltsutuses» mängib selle näitleja lapselaps!) See idee pole pelgalt nipp, vaid muudab Joosti lavaelu uutmoodi kergeks, leebeks, veidi lüüriliseks.
x
Ken Rüütel pealaest jalatallani armunud Lucentiona lendleb blondide lokkide lehvides, suisa gravitatsiooni eirates. Kirgliku temperamendiga silmi ja mõõka välgutavas ning häält käristavas Hortensios ei suutnud ma terve pika stseeni vältel ära tunda Oskar Seemanit! Viimaks hakkasin areldi aimama, otsisin siiski kavalehest kinnitust. Lahedat lusti pillutavad teenrite osatäitjad: Andres Mähar veerleb ja pöörleb ümariku Grumiona, Markus Habakukk tantsiskleb ja naeratleb hapra Biondellona.
x
Ja oo, kuis õilmitseb maestro Hannes Kaljujärv kosilasena närbuva Gremio osas! Las noored ümberringi hüppavad-kargavad ja käristavad kirgi, Kaljujärv liigub-loob-lehvitab sujuva ökonoomsusega. Gremio ülinaljakas refrään «Ma ei kuulnud hästi…?» osatab subtiilse irooniaga partnerite kohati kurnavaks ja staatiliseks muutuvat valjuhäälsust.
x
Kogu lavastuse tarantella-dünaamikas on kindlasti määrav liikumisjuhi Marika Aidla talent ja töö. Näitlejad tõstab suurde plaani Maarja Meeru lavaruumi avardav stsenograafia Margus Vaiguri sumedas valguskujunduses, Gerly Tinni kostüümid loovad uljast teatraalsust.
x
Nõndamoodi olen kaasa tantsisklenud kõrvalrollide kireva karnevaliga, ent loovinud mööda peaosadest. Noorema õekese Bianca rollis, kes hullutab kosilaste horde, püsib Maarja Johanna Mägi (võlts)vagura ja parasjagu kavalana. Aga lavastuse kõige hajusam ja vastakam liin on, vähemasti esietenduse põhjal, duell Katharina ja Petruchio vahel. Paradoksaalne, kuna see tandem ju ongi «Tõrksa taltsutuse» kvintessents.
x
Seni vaikisin Elmo Nüganeni diplomilavastusest «Tõrksa taltsutus» (13. lend, 1989), mis on eredalt meeles, nii et korraks unelesin, kuis Merle Jääger oleks võinud praegu Vanemuise laval väikse järjepidevuse-vimka visata. Aga kui võrrelda peaosalisi, siis Anne Reemanni ja Rain Simmuli taltsutamismängus süttis vastastikune armusäde, ei puudunud ka poeetiline tasand.
x
Maria Annuse Katharina ja Veiko Porkaneni Petruchio mängiksid nagu kumbki oma kiremängu, seejuures teineteist märkamata. Või kui märkavad, kui armuvad, siis eri hetkedel ja üksnes silmanurgast. Hoolega jälgides võiks ju aimata, et Kate meest vargsi mingi salatud rõõmuga piidleb, või et Petruchio naisest vargsi vaimustub. Aga hingeliselt jäävad nad lahku. Ja nüüd jõuan lavastuse finaalini, vaimustava, saladusemahuga hüüumärgini.
x
Kahtlemata viibib teatrisaalis tänapäiseid inimlapsi (ma ise nende hulka ei kuulu!), kel kiusatus tirida kontekstist välja, mõtestada vihuti lihtsustades ümber Kate’i kuulus monoloog, mis näiliselt ju kuulutab naise kuuletumist mehele. Maria Annus serveeribki seda teksti justkui hõbekandikul. Ühtäkki teeb lavastus aga efektse täispöörde, kinkides Annusele uhke ja väärika soolo, publikule aga ninanipsu.
x
Üksiti ehitab lavastaja osava silla tagasi proloogini, seda ka misanstseeni kaudu. Proloogis sättis end troonile näitemängu vahtima «milord» Sly, kes armulikult viipas trooni jalamile oma «madami» ehk naiseks maskeerunud paaži. Finaalis vastandub grotesksusele üllus: Kate muundub kuningannaks, Petruchio taandub alandlikuks, naist imetlevaks paažiks.
x
On selline lõpukaader näivus või tõelus, elu või unenägu? William Shakespeare on tõdenud «Tormi» Prospero kaudu: «Me tehtud oleme sestsamast ainest, millest unenäod: me väikest elu piirab uni…»
x
(Postimees, 2.05.2022)

02.05.2022