Arvustus: Kuhu kadusid tuvid?

Sofi Oksaneni Eesti ajalugu käsitlevad-tutvustavad romaanid ja näidendid on algusest peale kahetisi tundeid tekitanud. Iseäranis sellest ajast, kui “Puhastus” 2009. aastal Eestis esiti romaanina ilmus ning aasta hiljem Vanemuise laval etendus. Ühelt poolt on põhjust olla tänulik, sest Oksaneni loomingu kaudu on meie minevik saanud tuttavamaks ja mõistetavamaks ka muule Euroopale. Teisalt aga ei saa mööda vaadata kirjaniku puudulikust süvenemisest ainesesse ja olustikku, situatsioonide äärmuslikust naiivsusest, odavavõitu intrigeerimiskatsetest ning tegelaskujude tihtisest veretusest.

Kui “Puhastus” oli algul kirjutatud näidendina ja seejärel ümber töötatud romaaniks, siis teose “Kui tuvid kadusid” teisenemistee on vastupidine. “Puhastus” oli dramaturgilises mõttes, jättes kõrvale naiivprimitiivsed teemakäsitlused ja väheusutavad lahendused, küllaltki hea näidend. “Kui tuvid kadusid” osutub seevastu aga oluliselt segasemaks ja nõrgemaks.

Kogu esimese vaatuse valdab tunne, et käib justkui eelmäng mingile kesksele loole, mis peaks kohe-kohe algama. Lühikeste, nappide stseenidega püütakse edasi anda nii kujutatava aja atmosfääri kui ka tegelaste olemust ja nende parasjagu aktuaalseid emotsionaalseid seisundeid. Teine vaatus näib aga nii tühjalt kohalt algavat, et ei haaku esimese vaatuse sündmuste ja meeleoludega päriselt kuni lõpuni.

Vaadelgem alustuseks tegelasi ja nende kõige esmasemaid kontakte oma lähedastega. Peategelane Edgar Parts (Sten Karpov) osutub lavastuse lõpuks uskumatult jäledaks kaabakaks, kellest ei leia vist ka parima tahtmise juures mitte ühtki positiivset külge. Tema eesmärk poleks justkui mitte ainult oma nahka päästa (lapsepõlvesõbra Rolandi süüdilavastamine ja tapmine), vaid ka täiesti motiveerimatult kurja teha (Rolandi kihlatu Rosalie kägistamine). Ühtpidi on üritatud väljendada Edgari nõrkust ja hädisust, teisalt aga seda enam tema alatust.

Vastupidiselt Edgarile, kellest saab kaasmaalaste äraandja nii Saksa kui nõukogude okupatsiooni päevil, on tema lapsepõlvesõpra kujutatud küll idealistlikult tormaka, kuid hea ja aatelise mehena. Kui Edgarit võime näha läbinisti halvana, siis Rolandit pigem liiga ühekülgselt hea ja moraalse mehena, kes pühendub oma pruudi mõrvarite otsimisele.
Kuigi nii kahte keskset meestegelast kui ka peamisi naistegelasi – Edgari naist Juuditit (Linda Kolde), Rolandi kihlatut Rosaliet (Marian Heinat) ja Juuditi tütart Evelini (Marian Heinat) – näeme ja kuuleme laval ohtralt, jäävad pinnapealseteks nii nende psühholoogiline olemus kui tegelikult ka tegutsemismotiivid.

Kui näidendi autor ei tunne kujutatava ajaperioodi olemust ja olustikku, siis oma tegelasi peaks ta läbi ja lõhki tundma. Ta peab suutma neid kui psühholoogilisi olendeid oluliselt sügavamalt avada – kõige nende nähtavate ja varjatud tungide, kirgede ja hirmudega. Praegu näivad tegelaskujud jäävat aga liiga pealiskaudseiks ja karikatuurseiks. Loomulikult ei aita ka naiivselt kujutatud olukorrad ning väheusutava sisu ja vormiga dialoogid näitlejal sisukat ja veenvat rolli luua.

Et näitlejatöödest lähemalt rääkida, tuleks alustuseks uurida jutustatava loo enda ja selle ajaloolise tausta tõepärasust ning usutavust üldse. Jättes kõrvale lausa faktivead (nagu näiteks eestlaste sundmobiliseerimine Saksa sõjaväkke 1941. aastal), tuleb kahjutundega nentida äärmist naiivsust ja lihtsustatust erinevate situatsioonide ja neis tegutsevate inimeste kujutamisel. Toon siinkohal ära vaid paar näidet.

Meenutagem stseeni, kus end metsas varjav Roland oma pruuti külastama tuleb. Kuigi ta püüab jätta ettevaatlikku muljet, astub ta tuppa ometi väga kergelt ja olukorda enne kontrollimata. Kui vähegi mõelda 1940. aastatel metsavendadele peetud klaperjahile, siis mõjub selline nii iseenda kui lähedaste suhtes kuritahtlikult hooletu kojutulemine lausa naeruväärselt rumalana. Ja rumalaks Rolandit ju mõeldud ei ole.

Samuti mõjuvad väheelulise ja rabedana nii saksa kui ka kui vene ohvitseride (või ohvitseride ja agentide) omavaheline suhtlus. Kohati oleks dialoogid justkui omaaegsetest propagandaväljaannetest maha kirjutatud – üks õõnes loosung teise järel. Ainuüksi puhtinimlikult mõeldes on üsna kahtlane, et kolm omavahel rohkemal või vähemal määral usalduslikus vahekorras olevat ohvitseri üksteisele propagandistlikke lööklauseid lajatama peaks. Sedasorti vestlused osutuvad piinlikuks mitte ainult keskustelude kohatise sisulise eluvõõruse, vaid eeskätt just loosunglikkuse tõttu.

Näidendi kõiki eelpool loetud puudusi arvesse võttes hakkab näitlejatest päris kahju. Kuidas luua ajaloolisesse konteksti sobituv psühholoogiliselt tõepärane tegelaskuju, kui lähteandmed on kas liiga pinnapealsed või lausa vildakad? Seda enam, et nähtavasti pole näitekirjaniku puudusi suutnud korvata ka lavastaja. Ja nii ongi tagajärjeks ühtlaselt ebamäärased ja abituvõitu rollid. Trupist eristub vaid Hannes Kaljujärv, kes on julgenud oma nappidele kõrvalrollidele jõulisemalt turja karata. Tulemuseks on küll lavastustervikust irduvad rollid, ent ometi isikupärased ja kõigist kõige nauditavamad.

Eugen Tambergi kunstnikutöö tekitab kahetisi tundeid. Ühelt poolt moodustab see teatava kolmemõõtmelisusega (pöördlava kasutamise tõttu) asjakohase terviku, teisalt aga mõjub natuke raske ja liiasena. Lavaruumi näib jäävat liiga vähe õhku. Üksluise betoonina mõjuvate hallide seinte sümboolikat võib lihtsalt mõista, ent seegi kipub ehk liiga üheplaaniliseks jääma – nii taluelamu, kohviku kui pealinna korteri interjöörid on häirivalt samasugused. Kunstnikutöö tugevaimaks osaks osutuvad lihtsad, mõjusad ja ajastutruud kostüümilahendused.

Ka heli- ja muusikakujundus on ühelt poolt küll hästi atmosfääri loov, ent samas jällegi liiga etteaimatav ja ühekülgne. Täiesti tarbetuks osutuvad helilõigud II maailmasõja aegsete diktaatorite kõnedega. Kuigi võiks eeldada vastupidist, siis tegelikult näivad need lavastusterviku veenvust pigem vähendavat. Autentse arhiivimaterjali mängu põimimine ei pruugi olla nii lihtne, kui esmapilgul tundub.

Kui üldiselt jätab arhiivimaterjalide (siiani helilõikudena) tarvitamine lihtsalt üleliigse mulje, siis lavastuse lõpu “propagandafilmis” esitatud kaadrid tõelistest vangilaagriasukatest olid juba häirivalt kohatud. Nende konkreetsete, valdavalt süütult kannatavate inimeste afišeerimine ajaloolise usutavuse seisukohalt muidu logiseva lavastuse huvides pigem solvab nende mälestust, kui tõstab esile nende kannatuste põhjendamatust.
Seda enam, et film oli nähtavalt tehtud kiirustades ja põhjalikumalt propagandafilmide olemusse süüvimata.

Kui eestlastele on II maailmasõja aegsete sündmuste ja kannatuste käsitlemine teatrilaval jätkuvalt oluline ja vajalik, võiksid teatrid pöörduda kohalike olustikku ja ajalugu tundvate võimekate näitekirjanike poole, mitte lavastada a priori välisautorite mitmes mõttes nõrgavõitu näitemänge. Lavastagem ikka neid autoreid (olenemata siis sellest, kas nad on omad või võõrad), kelle teosed seda tõesti väärt on.