Arvustus. Kirju lavalugu naiseks olemisest
Iga üksikvanemaga kasvanud teismelise pähe kerkib varem või hiljem küsimus, kes on ta teine vanem, ja selles pole midagi halba. Erakordseks ja traagiliseks muutub lugu aga siis, kui laps õnnetuse läbi surma saab ja tema ema paljastab oma lapse isa otsingutel nende ootamatult kirju mineviku, nagu näeme filmis ja lavastuses «Kõik minu emast».
Selles seiklusrohkes rännakus põimuvad minevik ja olevik, ja tegelikkus ning avanevad emaduse eri varjundid mitme tegelaspaari kaudu. Seebiooperiliku süžee ja värvikate karakterite koosmõjus jõutakse lõpuks elu põhiväärtusteni ning lugu taandub viimaks suhteliselt rahuldavasse lõpplahendusse.
Tihe lugu
Arvukalt auhindu võitnud Pedro Almodóvar Caballero filmi «Kõik minu emast» ja sellel põhineva samanimelise näidendi (autor Samuel Adams) sisu jõuab lavale Martin Alguse tõlkes ja Ain Mäeotsa lavastusena.
Lugu ise saab kokku võtta lihtsa süžeena, kuid see rullub laval lahti tihedalt, mitmetasandiliselt ja viiterohkelt, mis annab näidendile korralikult liha luudele. Kõige tugevamalt on sellesse sisse kirjutatud Tennessee Williamsi «Tramm nimega Iha», mille korduvalt ülemängitud stseen saab lavastuses tähtsaks põhikarakterite mõistmisel.
-võtet kasutatakse korduvalt. Näideldud lugude abil mõtestatakse olulisi hetki tegelaste elust või antakse publikule vihjeid sündmustest, mis toimunud või toimumas. Publiku fookust suunatakse veel sellega, et mitmeid stseene mängitakse mitu korda, kusjuures igal korral omandab esitatud stseen uue perspektiivi, mis aitab nähtut teise nurga alt mõista.
Esimeses vaatuses mõjuvad sellised hüplikud üleminekud stseenide vahel põhisüžee jälgimisele pigem kahjulikult, nii et publikule jäetakse rohkem tõlgendusvõimalusi ja küsimusi, selle asemel et turvaliselt (ja igavalt) lugu lineaarses järjestuses ära jutustada. Teine vaatus on seevastu sujuvam ja stseenide kordamine aitab kergemini seoseid luua loo esimese poolega.
Vaatajaid hoiab ärksana ka neljanda seina lõhkumine ehk tegelased kõnetavad publikut otse. Läbivalt suhtleb publikuga Manuela poeg Esteban (Karl Kristjan Puusepp) ja seda ka vaimuna.
Korraliku püstijalakomöödia stiilis sisenemise teeb justkui eikusagilt vaatajate ette visatud transsooline Agrado (Ragne Pekarev), kes on ühtlasi kõige meeldejäävam ja tugevam karakter kogu loos. Agrado hoiab ülal terve lavastuse energiat ja vürtsitab üldist traagilist sündmustikku optimistlikult maailmaparandajaliku suhtumise ja värvika kõnepruugiga, mis ebatsensuursuste kiuste ei kisu labaseks. Pelgalt Ragne Pekarevi mängu pärast tasub etendust vaatama minna!
Manuelast (Maria Annus) saab peale poja surma kogu loo peategelane. Ta jääb tegelaskujuna kindlalt Agrado varju, kuid ühendab omal saatuslikul moel emalikult kõiki tegelasi.
Mehed perifeerias
Näidendi ülejäänud kirev seltskond koosneb samuti põhiliselt naistest, meestegelased toimetavad pigem perifeerias. Naiskarakterite komplekt sisaldab kirevat ampluaad nunnadest ja prostituutidest kuni diivade ja kunstnikeni välja.
Positiivne on see, et tegelased ei jää kinni üheülbalisusesse, vaid välise fassaadi tagant avaneb ka karakterite sisemine pool. Tervikliku ansamblina moodustavad kõik naised ühiselt mõjuva komplekti, väljendades külgi, mis on igas naises rohkem või vähem olemas.
«Kõik minu emast» on tugev ja mitmekülgne lavastus, milles jätkub materjali nii põhjalikuks interpretatsiooniks kui ka lahedaks nautimiseks.