Arvustus | Kastraadid kadestaksid! Vanemuise „Julius Caesaris“ näeb uhket kostüümiparaadi
Kui Händeli ooper „Julius Caesar“ 1724. aastal Londonis esietendus, särasid peaosades kastraatlauljad, oma aja superstaarid. Praegu pole kastraate kuskilt võtta, mistap täidavad Vanemuises esietendunud ooperis „Julius Caesar“ neid rolle metsosopranid või kontratenorid. Ning kui laval kõlab korraga kolm kontratenorit, lehvivad sulekroonid pead katmas, on tulemus vapustav. Kastraadid kadestaksid.
Küllap ei kadestaks üksnes kastraatlauljad, vaid ka Georg Friedrich Händel. Mitte üksnes solistide tõttu, kes sõna otseses mõttes pahviks löövad. See, mida teevad laval eesti kontratenorid Martin Karu (Julius Caesar) ja Ivo Posti (Ptolemaios) ning juba 30 aastat Eestis elav Ka Bo Chan (Nirenus), võtab sõnatuks. Kõnelemata teistest solistidest ja orkestrist. Nagu võtab sõnatuks seegi, mil moel Elmo Nüganen on sajanditetaguse ooperi lavale toonud. Ei mingit ajaloolist tolmukorda, vaid kaasaega sulanduv üllatusi täis lavalugu. See ooper näikse leidlikest lahendustest koosnevatki. Alates kümnest väiksest tankist, mida otse muusikasse juhitakse, ja lõpetades muusikutega, kes ümber Kleopatra (Pirjo Jonas) õrnas tempos tiirutavad. Ei kõnni, vaid tiirutavad oma väikestel platvormidel. Üksi see stseen on rabav, kõnelemata muudest hetkedest. Peen vaatemäng, ei muud.