Arvustus. Inetu pardipoeg tuli koos õhupallidega
Nädalavahetusel esietendus Tartus kaks uut lavastust: Teatri Kodus ballett «Inetu pardipoeg» Vanemuise tantsu- ja balletikooli õpilaste esituses ning Genklubis teatri Must Kast hooaja avalavastus «Õhupallid». Mõlemaid sobib vaadata pisikestel ja suurtel.
Hans Christian Anderseni muinasjuttu «Inetu pardipoeg» jutustatakse balleti abil. Teatri Kodu lava on tilluke – kolm hüpet ühtepidi ja kaks hüpet teistpidi –, kuid mahutab nii mõneski stseenis kümmekond tantsijat. Lapse vaatevinklist on etendus hubases teatrimajas ja -saalis, kus on nendega arvestavas ümbruses hea olla.
Ballett siin ja praegu
Laval on Vanemuise tantsu- ja balletikooli heal tasemel õppurid, kes osalevad sel hooajal ka mitmes teises lavastuses. Laval on eri vanuses tantsuõpilased ja see annab võimaluse samal vanal publikul esinejatega samastuda. Ballett ei ole midagi kauget, vaid siin ja praegu.
«Inetu pardipoeg» on hea võimalus tegelda kultuurikasvatusega ja erinevate žanrite tutvustamisega. Lapsele on etendus mõõduka kestusega ja annab aimu balletist, loo jutustamise vaatenurgast on tegemist igati loetava lavastusega.
Väikesele lavale loodud maailm on minimalistlik, kasutatud videokujundus annab aimu aja kulgemisest ja inetu pardipoja luigeks kasvamisest. See-eest on külluslikud ja detailsed kostüümid. Pisikestele vaatajatele on antud võimalus näha balletti selle täielikus ilus, mis haarab endasse nii liikumist kui ka lavastuse visuaalset külge.
Argipäevane tegevus
Daniil Harmsi lastelugudest-vigurjuttudest inspireeritud «Õhupallid» on mänguline, meloodiline ja rütmiline lavastus. Genklubi laval käib argine tegevus, mis on lapsele tuttav, kuid sisaldab väikest vimkat.
Ärkamine, mäng ja magamaminek, kus mängus võib juhtuda peaaegu kõike. Olukorrad, mis on äratuntavad lastele ja nende vanemaile. Mäng võib viia fantaasiamaailma ja ehk ka sammu pahanduse poole, kuid alati on olemas ema, kes aitab siluda tagajärgi ja õpetab seeläbi oskusi iseseisvaks eluks.
Põhjuse ja tagajärje seosed saavad lastele selgeks ilma moraalitsemiseta ja heatahtlikult. Musta Kasti teatri lavastaja Kaija M Kalvet ja kogu trupp on leidnud lavastusele võtme, mis on lastest vaatajatele arusaadav ja humoorikas.
Need kaks uut lavastust kasutavad erinevat teatrikeelt. «Inetu pardipoeg» on ballett, «Õhupallid» paneb rõhku füüsilisele väljendusele ja verbaalselt suheldakse väljamõeldud keeles. Üks tutvustab liikumise abil loo jutustamist, teine aga annab mõista, et sõnad on kokkuleppelised. Mõlemad lavastused sobivad oma universaalsete väljendusvahendite poolest igast rahvusest vaatajale.
«Inetu pardipoeg» on kergemini väljaloetav ega jäta palju lahtisi otsi. Tänu sellele saab keskenduda tantsule ja selle kaudu jutustatavale loole.
«Õhupallides» on tähtis roll kujutlusvõimel, sest rekvisiite ja dekoratsioone peaaegu et polegi.
Näitlejate tegevust saadab napp ja vaikne muusika ning trupikaaslaste tehtud hääled. See on nagu reaalajas toimuv multikas, «Inetu pardipoeg» aga tundub kui mõjusama üldpildiga film, kus on palju üksikasju, mis nõuavad keskendumist. «Õhupallid» on nagu lapse mäng, kus kõigest võib saada kõik ja saabki kõik. «Inetu pardipoeg» toimib rohkem etteantud raamides, nagu näebki žanr ette.
Mõlemad lavastused arvestavad pisikese vaatajaga. Vanemuine annab klassikalise teatrikogemuse, Must Kast esindab alternatiivset poolt. Vaatamist väärt on mõlemad.