Arvustus | Iluduskuningannade sisemised sõjad haaravad kaasa mehi
Laupäeval esietendus Sadamateatris «Mägede iluduskuninganna», mida vanem võib mäletada 24 aasta tagusest ajast, mil Ain Mäeots tõi selle näidendi lavalaudadele. Seegi kord on lavastajaks Mäeots ja trupis on üks näitleja samaks jäänud – Liina Tennosaar, kes tookord kehastas noort Maureeni, seekord aga on tema kehastada vana ja ägisev Mag.
Kuigi Tennosaar ise on krapsakas ja sihvakas, õnnestub tal laval luua pilt äbarikust memmest, kelle ealised iseärasused tekitavad tahtmise ühtaegu nii ahastuses peast haarata kui ka lõbusalt naerda. Ühel hetkel vaatab lavalt vastu õel vanamutt, hetk hiljem aga armas memmeke, kes inertsist jutuga kaasa minnes muudab paugupealt arvamust.
Ragne Pekarev kehastab Maureeni, 40-aastast vanatüdrukut, kes hoolitseb ema eest. Naise välimusest ja olekust on näha, et ta on elust külas väsinud, kuid siiski leiab ta väikseid rõõme. Pekarev suudab kujutada elutüdinud ja tujutsevat naist ühtlasi armsalt ning vaatamisel ei jää üle muud, kui talle kaasa tunda.
Kaks naist, kaks meest
Esmapilgul tagasihoidlikku Maureeni võib etenduse lõpuks pidada omamoodi femme fatale’iks, kes kannatuse katkedes hakkab julmutsema. Tema meelemuutused ja etteaimamatud mõttekäigud hoiavad publikut lõpuni põnevil. Etenduse haripunktis peaksid nõrgema närvikavaga vaatajad olema valmis pilku lavalt eemale pöörama.
Lisaks naistele võib laval näha Oskar Seemani naabripoiss Rayna, kes toob lavastusse nooruslikku uljust ja täidab justkui ajas seisma jäänud eluga maja lühikesteks viivudeks suure energiapahvakaga. Esietendusel oli eriti mõnus vaadata Ray ja Magi suhtlust, kus suure vanusevahega duo möödarääkimine ja ühise keele otsimine ajasid publikut aina naerma.
Samuti satub ema ja tütre suhete keerisesse Pato, keda esietendusel kehastas Ain Mäeots. Pärast pikki aastaid tunnistab mees lõpuks Maureenile oma tundeid, andes naisele veidikenegi lootust paremaks eluks. Paraku ei taha Mag oma abistavast tütrest ilma jääda ning teeb kõik võimaliku, et nende suhte õide puhkemist takistada, ja kisub Pato naistevahelisse sõtta.
Mäeots sobib hästi lihtsa maamehe rolli. Siiski on mehel ka teisi külgi, mida Mäeots peenetundeliselt edasi annab. Kohmakaks jäid aga Mäeotsa ja Pekarevi kirestseenid, mis tundusid veidi toored ja liialt ründavad isegi mitukümmend aastat kasvanud romansi kohta.
Kui muidu seotakse teises vaatuses kokku esimese vaatuse lahtised otsad, tekitas «Mägede iluduskuninganna» puhul teine vaatus just rohkem lahtisi otsi. On hea, kui lavastus annab publikule veel koduteelegi mõtteainet, kuid seekord oli endamisi mõtlemiseks jäetud nii palju, et mõni nüanss jäi hingele kripeldama.
Mis jäi kripeldama
Üks asi, mis närima jäi, on ahjuroop: rekvisiit, mis juba lavastuse plakatil figureerib. Loo kulgedes tuuakse roop korduvalt tähelepanu keskpunkti ja tekib lootus, et Mäeots on järginud Tšehhovi püssi põhimõtet: kui laval on püss, siis etenduse lõpuks tehku see pauku. Liiatigi demonstreeritakse esimeses vaatuses, et see on väga hea «püss» paugu tegemiseks.
Pauku laval ei kardeta, kuid ahjuroop jääb sellest välja. Vaatajat õrritatakse pea viimse stseenini, kuid kahjuks ei vii see kuhugi.
Kuigi pisiasjade kallal annab norida, on «Mägede iluduskuninganna» igati õnnestunud lavastus. Kindla peale saavad elamuse nii need, kes seda 24 aastat tagasi nägid, kui ka need, kes lavastusega esimest korda kohtuvad.