Arvustus. Haigus ühendab ja lahutab Marvini tütreid ja meid kõiki
esietendunud James Macphersoni «Marvini tütred» toob vaatajate ette kentsakalt kurbnaljaka läbivaate inimese hinge- ja füüsilistest hädadest ning nendega toimetuleku võimalustest ühe perekonna näitel. Praeguses koroonaaegses ühiskonnas, mil nakkushaiguse levikust räägitakse söögi alla, vahele ja peale, on lavastus esmapilgul järjekordne haigustemaatika lüpsmine. Vanemuine läheneb sellele aga pigem leebelt, koomiliselt ja vaatajat hoidvalt.
Erinevad haigused
Karakterkond laval pakub laia läbilõiget erinevatest haigustest ja nende põdejatest. Esindatud on multihaige voodisse aheldatud isa Marvin (häälena kardina taga), ekstsentriline haige seljaga tädi Ruth (Merle Jääger), kelle mõlema eest hoolitseb ennastohverdavalt äsja ise leukeemiadiagnoosi saanud Bessie (Piret Laurimaa).
Selleks, et niisuguses aeglaselt kärbuvas seltskonnas lootust tekitada, tuleb mängu Bessie õde Lee (Maria Annus) oma kahe pojaga. Neist vanem on Hank (Ken Rüütel), kes on lubatud sugulaste külastuse ajaks psühhiaatriahaiglast välja.
Doktor Wally (Aivar Tommingas) on väga hajameelne.
Gabriela Urm/Vanemuine
Kõrvalrollides haiglapersonal mõjub taotluslikult ebaprofessionaalse ja saamatuna, karakterite üle võlli etendatud hajameelsus muudab situatsioonid suisa jaburaks. Eriti häid võimalusi pakub selleks avastseen, milles Bessie on arsti juures. Doktori (Aivar Tommingas) suhtlus patsiendiga võinuks juhatada sisse tragikoomilise lavastuse. Vastupidi ootustele aga raugeb naljaelement etenduse jätkudes väheseks ja lugu ei vea ka psühholoogilise põnevuse pealt eriti hoogsalt lõpuni välja.
Saamata tuge meditsiinipersonalilt, tuleb Bessie’le appi õde Lee, kellel pole erinevalt õest olnud loomuomaselt nii suurt kannatust ega empaatiavõimet haigete inimestega suhelda. Õdede vastandlikkus toob esile nende tugevad ja nõrgad küljed ning paneb mõtlema laiemalt, kas ühe õe tee on õigem teise õe valitust.
Haigete ja haigustega lähedalt kokku puutuvatele inimestele mõjub lavastus pisut elukaugena.
Elu hooldamisele pühendanud Bessie pole saanud luua perekonda. Et Lee on võtnud endale vabaduse põgeneda ja elada iseendale, ei oska ta olla hea ema oma poegadele. Perekondlik tragöödia lihvib nende kõigi teravaid nurki ümaramaks ja toob esile teisi võimalusi, mida kumbki õde oma sisseharjunud mustrites pole seni olnud võimeline nägema.
Turvaline lahendus
Haigus on niisiis tegelasi ühendav, lahutav ja arendav jõud, mis toimib pigem metafoorse kui realistlikuna. Haigete ja haigustega lähedalt kokku puutuvatele inimestele mõjub lavastus pisut elukaugena. Vähihaige paljas pea ja keemiaravist tingitud iiveldus või vaimsete probleemidega noormehe iroonia ja viha maailma vastu ei pääse oma üldistustes täielikult publikuni. Turvaline lahendus jätab palju kujutlusvõime kanda, nagu jäävad lahtiseks ka mitmed küsimused tegelaste saatuses ja motiivides.
Elulähedust lisab teose lõpplahendus, mis küll muinasjutuliselt hollywoodlikku paranemist välja ei paku. Sellest hoolimata ei jää nähtu ka negatiivselt rusuma, sest omas turvalises kauguses hoiab lavastus «Marvini tütred» vaatajat räigetest detailidest ja liigsest masendusest õrnalt eemal ja jätab fookuse inimsuhetele, mida praegusel epideemia ajal ikka tuleb hoida ja väärtustada.