Arvustus. Galilei elu – tuleb selge öö
Täheteadlane Tartus. Vanemuise lavastust hoiab koos Hannes Kaljujärv Galileo Galilei rollis. Mõtlesin, et kui peaksin pärast «Galilei elu» esietendust piirduma üheainsa vastukajalausega, kirjutaksin: see lavastus teeb ülikoolilinna teatrile au. Tsiteerides Galileid: «Mõtlemine on inimsoo suurim lõbu.» Mulle näis, et laval öeldi lõbu asemel mõnu, aga võib-olla tärkas rõõmus assotsiatsioon Runneli luuletusega.
Bertolt Brechti «Galilei elu» on Eestis lavastatud vaid korra, samuti Vanemuises ja kuuskümmend aastat tagasi (1961, lavastaja Kaarel Ird, nimiosas Helend Peep). Lavastajate liidu andmetel on «Galilei elu» Karl Laumetsa kümnes lavastus, nii et väikene juubel, ent arv pole täpne, nimekirjast puudub vabariigi aastapäeva kontsertlavastus «Igal linnul oma laul» (2020). Laumets lavastajana ei tegele kribu-krabuga, vaid inimeseks olemise põhiküsimustega.
Brechtile eelnevad Ibseni «Peer Gynt», Orwelli «1984», Vegesacki ning Moppeli ja Laumetsa «Balti tragöödia». Kui neid nelja lavastust vaagida-vaadelda hetkemõjus, veel piisava ajalise distantsita, tundub «Galilei elu» läbivas stilistikas iseäranis terviklik, vormistatud teatraalse rangusega, kristalliseerunud sõnumiga. «Peer Gynt» jäi tervikmuljes siiski eklektiliseks, «1984» aga sõnumi erikaalult hõredaks. «Balti tragöödia» seevastu on mällu tahetumas sugestiivse pildina, mis sisus ja vormis tasakaalustatum, kui arvustajad seni ehk tajunud ja sõnastanud.
«Galilei elu» kunstnik on taas Kristjan Suits, kolmest küljest publikuga ümbritsetud lavaruumis valitseb lakooniline rangus, auditooriumi ja universumi kooskõla. Ei midagi liigset, olustikulist ega juhuslikku. Kaks mikrofoni saali ja lava piiril on võõritusefekti teenistuses, hetketi tuuakse mikrofonivõimendus lavale, eriti efektselt Riho Kütsari Ballaadilaulja räppivas numbris.
Vaimukad muudatused kostüümides tähistavad aja ja koha teisenemist. Vast üllatavaimad teisenemised rollist rolli läbib Marika Barabanštšikova, androgüüni maneeridega liikudes Galilei sõbra Sagredo rollist paavst Urbanuse kaudu Galileid valvavaks mungaks, kellele valvealune teadlane nõtkelt doseeritud semulikkuse ja kerge pilkega lehvitab.
Detailitäpne mängurõõm
Vanemuislaste ansamblimäng väärib kiitust, kõik tunnetavad detailitäpse mängurõõmuga oma kohta tervikus. Eraldi kirjeldamist väärib mitu rolli ja viivu.
Nõnda viipab Aivar Tommingas väga vana kardinali jõulises ning inimlikult naeruväärses monoloogis «Mina olen keskpunktis!» Lembit Petersoni kuningale («Kuningas sureb» Theatrumis). Jüri Lumiste kardinal-inkvisiitori igast hääletust sammust ja tasasest häälest kiirgab mõjuvõimsat ähvardust. Oskar Seemani Andrea Sarti ja Veiko Porkaneni väikese munga nooruslik idealism võngub vaimustusest meeleheitepisarateni. Piret Laurimaa proua Sarti toob teadlase argipäeva praktilisust sama sujuvalt, kui asetab veinipudeli keset katsetusi klaasnõusse. Maarja Johanna Mägi Galilei tütre Virginia osas kujutab graafilise joonega muutumist armunud mõrsjast vanapiigaks.
Loomulikult hoiab lavastust koos Hannes Kaljujärv Galileo Galilei rollis, ilma veenva ja isiksusliku nimiosatäitjata ei oleks «Galilei elul» ju mõtet. Kaljujärve lavaelus paelub sisuline laetus, sissepoole pöördunud teadlasesarm, vaoshoitud kirglikkus kombinatsioonis inimlikkusega.
Välises joonises on roll efektidest prii, lõtvunud kiskja hoiakuga, nohiklik. Galilei siseilm on see, mis kütkestab.
Teadus kergendab vaevu
Kui Andrea vapustatuna, et tema iidol oma õpetusest siiski taganes, hüüatab: «Õnnetu on see maa, kellel ei ole kangelasi!», teeb tähelepanelikuks Galilei rahulik elukogenud vastus: «Õnnetu on see maa, kes kangelasi vajab.» Lavastus ei anna Galileile hinnangut, ei idealiseeri ega moraliseeri, aga poolehoid pühendunud teadlase suhtes on ilmselge. Kreedona jääb kõlama Galilei lause: «Minu arvates on teaduse ainus eesmärk kergendada inimliku eksistentsi vaevu.»
Ainuüksi Kaljujärve rolliteekonna, aga ka terviku jälgimise lusti pärast tahaks lavastust väga taas vaadata, millalgi kümnenda etenduse paiku.
Oluline on märkida, et Laumetsa lavastus ei lamestu viivukski flirtivalt päevakajaliseks, näiteks ei kriipsutata alla katku teemat. Just tänu arukale diskreetsusele puudutab lavastus tundlikult nüüdisaega. Kui Galilei nõuab dispuudis emakeelsust, võib saalis lausa füüsiliselt tajuda ülikoolitaustaga publiku solidaarsusehingust. Stseen, kus põikpäised targutajad keelduvad pikksilma sisse vaatamast, kannab valus-sarkastilist üldistust.
Brecht kirjutas eessõnas näidendile saatuslikul ajajärgul, 1938. aastal: «Õnnelik aeg ei tule mitte nõnda, nagu tuleb hommik pärast äramagatud ööd.» Laumetsa lavastus lõpeb näidendi 14. pildiga: Galilei naudib hanepraadi ja punaveini, tütar Virginia temaga koos. Mõtlik rahu ja õhtuselgus hinges, aja seiskumine, keskendumine hetkele ja hüvale maisele maitselesiit kannab mälusild Madis Kõivu «Filosoofipäevani». «Kuidas ilm on?» küsib Galilei otsekui muuseas ja Virginia vastab isale: «Tuleb selge öö.»
“Kreedona jääb kõlama Galilei lause: «Minu arvates on teaduse ainus eesmärk kergendada inimliku eksistentsi vaevu”.