Arvustus. Elujaatav draama Tartus: surma tuba, elutuba, lõbustuspark
Enne kui nägin Tiit Palu lavastust «Marvini tütred», vaatasin taas mängufilmi «Marvin’s room» (režissöör Jerry Zaks, 1996). See on hea, intelligentne film. Ma ei kavatse võrrelda osatäitmisi laval ja ekraanil: Piret Laurimaad Diane Keatoniga, kuigi nende kahe näitlejanna rollisarmis aimub südamlikkuse ühisosa; Maria Annust Meryl Streepiga; Ken Rüütlit Leonardo DiCaprioga; Aivar Tommingat Robert De Niroga jne. Nii filmi kui ka lavastuse rollid on elusad, ansamblimäng isikupärane.
Sümpatiseerib pealkirjamuutus. «Marvini tuba» tähistab voodihaige isa põetamise ruumi, seda tajudes meenub Juhan Viidingu luuletus «Ööliblikas»: Surma tuba – elutuba. «Marvini tütred» keskendub kahele õele, keda just isa rabandus aastate eest lahku viis, kui Bessie jäi koju isa põetajaks ja Lee läks ära, elama oma elu. Nüüd toob Bessie leukeemiadiagnoos õed üle hulga aja taas kokku.
Eugen Tambergi stsenograafia koondab mänguruumi Vanemuise väikese maja eeslavale, ruumikasutus on mõneti sarnane Tiit Palu lavastusega «Tere, kallis!» (2019). Valgete linade ja ekraanide nihkuvad vaheseinad toovad meelde veel ühe Viidingu luulerea: «toast võib saada haigepalati» («Vaikelu»).
Isa Marvinile annab meelerahu valguslaikude mäng seinal, tütar Bessie on isa peeglihoidja, valguse kinkija. Üks paeluvamaid lavahetki sünnib, kui tädi Ruthi kirglik sukeldumine teleseriaalimaailma muundub samuti valgusetantsuks, kui seebikastaaride klantsnäod sulanduvad leebeks lohutuseks (valguskunstnik Imbi Mälk, videokunstnik Juho Porila).
Mälestus Disneylandist
Tagalaval kõrgub hiiglasuur vaateratas, mis tähistab Disneylandi külastust, aga seostub ka Bessie kunagise kallima, lõbustuspargipoisiga. Kogu etenduse vältel kujutlesin, kuidas valged vaheseinad kaovad ja tühjale avarale lavale jääb üksnes suur, värvilistes tuledes vaateratas. Kuni mõistsin, miks seda ei juhtunud. Veel.
Piret Laurimaa Bessie on peategelane. Lavastuse sõnumiks jääb Bessie tänulikkus, et tema elus on nii palju armastust. Bessie tundevarjundeid ja mõtteid loeme tema silmist. Näeme, kui Bessie väsib või saab ligimese mõtlematust sõnast haiget. Aga see möödub, ei kasva kibestumiseni, sest Bessie loomuses on oskus ja tahe usaldada elu. Mõtlesin Laurimaa lavaelule, kui telereportaažis rääkis haiglaõde naeratades, kuidas patsient, vana inimene, tänas teda õrnuse eest, mida elus on olnud vähe.
Tundsin meeleliigutust, kui Bessie meenutas oma isa lemmiktoite. Väikesed, argised, elulised seigad ongi need, mida kanname kaasas, mille kaudu hoiame alles mälestusi lähedastest, lähedusest.
Maria Annuse trotsliku tüdrukusarmiga Lee leopardimustriga miniseelikus on samuti suletud natuur, elu ees valvsam, umbusklikum kui õde. Valus ja jahmatav, ka drastiliselt koomiline on Lee oskamatus suhelda poegadega, eriti Hankiga.
Lõpuks pageb Lee veel kord. Siinkohal siiski üks finess, mida kiusatus filmis ja lavastuses võrrelda: kui Lee tahab kohendada Bessie parukat, siis filmis teeb ta õele tõesti stiilse soengu, laval aga ei ole paruka uus lõige kaunim, pigem vastupidi. Mis tähendab, et Lee ei ole juuksurina nõnda andekas, kui ta ise ehk loodab. See enesepettus teeb Lee tuleviku ebakindlamaks.
Vimkaga kõrvaltegelased
Täpselt paotab Ken Rüütel Hanki sisemist haavatavust, üksildust, armastusevajadust. Väliselt mõjub pöetud pea ja ülbe olekuga poisivolask omajagu heidutavalt. Üks lavastuse mõjusamaid stseene on Bessie ja Hanki dialoog, kus tädi ütleb õepojale otsekoheselt, et näeb temas väikest eksinud poissi, mispeale Hank nähvab enesekaitseks päris julmalt vastu. Mõlemad saavad haiget, ometi on see inimlik kohtumishetk. Hanki suhtes on lavastuse lõpp lootusrikas.
Oskar Seemani osa on mängida nooremat venda Charliet, heasüdamlikku, elu suhtes leplikult uudishimulikku poissi. Humoorikas on Seemani partnerlus Merle Jäägeriga, kui Charlie vanatädi Ruthi seriaalipulma vaatamiseks lille lööb. Jääger kujutab Ruthi mõnuga, ei keskendu ülemäära välisele vanadusele, seda mängulisemad ja vaimukamad on rolli reaktsioonid, osav balansseerimine siira ja õpitud abituse piiril.
Erinevaid absurditoone lisavad kolm kõrvaltegelast. Aivar Tommingase krooniliselt hajevil doktor Wally mõjub kummatigi sümpaatselt; Tiit Palu kauboikaabuga vanadekodu direktor oma äriskeemiga, vastuoksa, kalk-koomiliselt, ehkki tema ja Lee imidžid haakuvad. Huvitavalt puänteerib Saara Nüganen doktor Charlotte’i rolli värvikas stseenis, kui Lee külastab «hullaris» Hanki ning ema katse pojaga suhelda lõpeb ootuspärase fiaskoga.
Närvis Lee suitsetab keelust hoolimata, psühhiaater, kes ka ise suitsetaja, loovutab tuhatoosiks oma kohvikruusi. Kui Lee on läinud, lonksab Charlotte kogemata sõõmu konikohvi, ses viivus peegeldub psühhiaatri elukutse olemus.
McPhersoni teksti võllahuumori üks võtmehetki on Bessie meenutus lõbustuspargi kutist, kes naeris, suu pärani, hääletult õhku ahmides, nii et ei osatud teha vahet poisi naerul ja lämbumisel. Elus ongi rõõm ja surm lähestikku. See võib hirmutada, kuni tuleb taipamise aeg, et nii on läbinisti loomulik. «Marvini tütred» on elujaatusest kantud lavastus, hingele vajalik, tervendav.