Arvustus. Elmo Nüganeni „Don Giovanni” ja Raalik triumfeerivad Vanemuises
Elmo Nüganeni „Don Giovanni” Vanemuises on rahvusvahelisel tasemel: vaimukas, üllatav, väga mänguline, nüüdisaegne.
27. novembrit 2021 võib pidada Eesti ooperilavastuste ajaloos oluliseks ja sealjuures haruldaselt positiivseks kuupäevaks – just sel õhtul esietendus Tartus Vanemuise väikeses majas Elmo Nüganeni režiiga Wolfgang Amadeus Mozarti „Don Giovanni”. Nagu vanasti öeldi – rahvusvaheline tase. Vaimukas, üllatav, väga mänguline, nüüdisaegne, hästi karakteriseeritud tegelaskujudega, loogiliselt saali kanduva tegevusega. Selle õnnestumisse annab võrdväärse panuse kõlalise uuenduskuuri läbinud teatriorkester Risto Joosti dirigeerimisel ja üsna ühtlane solistide ansambel.
Just Nüganeni tõlgendus sellest juba üle 200 aasta maailma ooperilavade standardrepertuaari kuuluvast teosest köitis allakirjutanu tähelepanu ennekõike. Meil lavastatud ooperite valdavalt keskpärane või madalamgi tase (õpikunäiteks sobib Gaetano Donizetti „Don Pasquale” Estonias) ja kodumaiste lavastajate krooniline põud tekitas eriliselt huvi projekti vastu, mida nimekas draamalavastaja teeb ooperiklassika tippteosega.
Realismi ja klounaadi vahel
Sõnumilt on Elmo Nüganeni lavastus traditsiooniline, kuid esteetiline pool on toodud tänapäeva, mida rõhutavad kostüümid ( Kristīne Pasternaka, Läti rahvusooper) ja videokunsti funktsionaalselt lavastuse tegevusega siduv stsenograafia (Katrīna Neiburga, Läti). Kontseptuaalselt balansseerib Nüganeni lavastus tingliku lavarealismi ja tema legendaarset „Armastust kolme apelsini vastu” meenutava commedia dell’arte klounaadliku eneseväljenduse vahel, aga minemata kusagil üle võlli. Et 1787. aastal komponeeritud „Don Giovanni” on žanrimääratluselt koomiline ooper, kiputakse tihti unustama, kuid Nüganen seda unustada küll ei lase.
Kui mitte alati tegelased ise, siis lavastusse lisatud napisõnaline tegelaskuju Constanze (Saara Nüganen) on stseenides pidevalt kohal iroonilise, bravuurse või pahura kommentaatorina. Ta esindab lavastuses kontseptuaalselt nii Mozarti ajastu libertiinset maailmavaadet kui ka – nimeanaloogiast nähtudes – Mozarti liiderliku renomeega abikaasat. Meeldetuletuseks: kui Nüganen tõi 1994. aastal Pärnus lavale „Figaro pulma”, istus klavessiini taga Mozartiks kostümeeritud muusik. Kuid etenduses kõlavad mobiilihelinad ja automürin ei lase „Don Giovanni” tegevusaega unustada ning need muidu üleekspluateeritud kujundusvõtted on lavastaja satiirilist stiili arvestades täiesti omal kohal, nagu ka Komtuuri kujuna filmitud Jakob Hurda kummituslik monument teatri kõrval kui mõjuv kohaspetsiifiline märk.
Treenib lauljatest näitlejad
Peale avamängu ajal Constanze veidi kobavaks jäänud tummstseeni läheb lavastus kiirelt käima ning hoiab oma sädelevat mängu ja dramaturgilist energiat lõpuni. Nüganen on võimekatest lauljatest treeninud omakorda võimekad näitlejad, kes üksteisega vabalt suheldes moodustavad psühholoogiliselt veenvaid ansambleid. Tükile sobivalt joonistub kontrastselt välja lõbujanuse Don Giovanni (Jānis Apeinis, Läti rahvusooper) ja tema alistuva, aga mängurist teenri Leporello (Raiko Raalik, Estonia) paar, samal ajal paistavad väga harmoonilise duona silma talupoeglikud Masetto (Simo Breede) ja Zerlina (Maria Listra). Don Ottavios (Juhan Tralla) valitseb vaoshoitud lüürilisus, Donna Annas (Pirjo Jonas) eksalteeritus ja Donna Elviras (Karmen Puis) petetud, aga siiski nii-öelda ust lahti hoidva daami hoiak. Sellist esietenduses avaldunud nooruslikku jõudu, värskust ja võltsimatut mängulusti ei mäleta ma ei eelmisest Vanemuise „Don Giovannist” 1990. aastal ega Estonia lavastusest 1999. aastal. Lavastuse professionaalsus on võrreldav 1970. aastate teises pooles Georg Otsa ja Arne Miku lavastatud „Don Giovanni” kvaliteediga.
Nüganeni lavastus on rikas väikestest võluvatest kujunduselementidest, mille funktsioon on õigel ajal sõnumi sümboolset tähendust võimendada (näiteks pulmapeo ajal rõdudele riputatavad loosungid „Viva la libertà” koos saali visatud serpentiinidega, tants karkudega, Constanze toob lavale hõbekandikul käärid) või otseselt kujundada lava tarbeesemetega (ülalt lavale laskuvad lauad-toolid, laval pealtvaates kahele kaetud valge laud matusepärjaga). Need lavastusse justkui väljastpoolt sekkuvad tegevused kasvavad teose loogikast ega paista suvaliste, põhjendamatute žestidena nagu sel suvel Salzburgi festivalil nähtud Romeo Castellucci lavastatud vulgaarses „Don Giovannis” (ainsana väärisid etenduses tunnustust esmajärgulised solistid). Kuid esimese vaatuse poksiareen jäi minu silmis väheütlevaks tegevuspaigaks, ehkki seda võiks suhtedraama kujundliku klaarimispaigana ju võtta. Ka enne poksiringi mõlemale poole lavaäärde istuma sätitud koori paigutus tundus juhuslik. Kuid hästi laulva koori liikumapanek (näiteks pulmastseenis) oli omakorda saavutus.
Tõi kananaha ihule
Ooperi finaaliks valis Nüganen küll publikule moraali lugeva nn Praha variandi, ent tegi seda kogu kontseptsiooni arvestades põhjendatult lõbusas vormis. Selle variandi muutis pärast teist maailmasõda populaarseks Ida-Berliini Koomilise Ooperi lavastaja Walter Felsenstein, võttes muu seas taas kasutusele ooperi itaaliakeelse pealkirjagi (sai omakorda eeskujuks Otsa-Miku lavastuse nimele). Ooperi kulminatsioon mööda saali vahekäiku orkestri ette sammuva punktvalguses Komtuuriga (Märt Jakobson) ja tolle järgmise stseeniga tõestas Elmo Nüganeni lavastajavõimekust dramaatilise kõrgepinge tekitamises ja Don Giovanni eksistentsiaalse tragöödia efektses puänteerimises nii, et mulle tuli kananahk ihule. Erakordne!
Kuid Vanemuise „Don Giovanni” pakub ka muusikalise elamuse, seda nii orkestri poolelt kui ka vokaalselt. „Don Giovanni” muusikalise külje lihvimises on kindlasti suured teened hea stiilitundega Risto Joostil. Esietenduse koosseisu vaieldamatuks täheks tõusis Raiko Raalik, haarava ja nüansseeritud väljendusrikkusega noor bariton. Raalik on selles osas ülimalt loomulik ja Nüganen toob temas esile ka suurepärase koomiku. Vokaalselt peaaegu laitmatu (aaria „Madamina, il catalogo è questo”), on Raalikul loomulikult aega veel lihvida oma häälekultuuri, kuid juba praegune Leporello on tema hiilgeroll ja teetähis.
Mõned vokaalsed kõrghetked veel. Korralikult laulis nimiosa läti juhtivaid baritone Jānis Apeinis (rõhutaksin canzonetta’t „Deh, vieni alla finestra”, mandoliinimängija Yestyn David Griffith saadab teda orkestriaugu barjääril), aga Don Giovanni rollilahenduses oli liigset pinget ja vähe karismat. Pirjo Jonase õrnalt lauldud Donna Anna aaria „Non mi dir, bell’idol mio” läks hinge ja selles oli täpselt arvestatud oma häälevõimalustega. Karmen Puis Donna Elvirana tegi ühe oma parimatest viimase kümnendi rollidest, särades iseäranis ansamblites nagu Juhan Tralla Don Ottaviogi (aga Tralla lavalise joonisega peab tõsiselt edasi töötama). Vapustavalt sugestiivselt esitas Komtuuri partiid finaalis Märt Jakobson, sobides oma tüpaaži poolest rolli kui valatult. Maria Listralt tõstaksin esile duetti „Là ci darem la mano” Don Giovanniga. Et esietendusel võis paaris kohas märgata rabedust, pole lõpptulemust arvestades probleem – usun, et teose sisse mängides see kaob. Hästi kujundatud inforikkal kavalehel puudus ülevaade „Don Giovanni” lavastamistest Tallinna saksa teatris 19. sajandil – seegi on osa Eesti teatri ajaloost.
Teeb ajalugu
„Don Giovannis” esinevad kolm põhikomponenti – poeesia, dramaturgia ja muusika – ühinesid Elmo Nüganeni lavastuses teravmeelseks tervikuks. See Nüganeni esimene lavastus Vanemuises teeb ajalugu, visates ühtlasi õhku praktilised ja loomingulised küsimused: kus on ja mida tähendab rahvusooper Eestis? Lähtudes meie piiratud võimalustest peaks see tähendama ühte asutust, aga kahte maja – Estonia ja Vanemuise teatrit. Nende mõlema baasil saaks korraliku rahvusooperi. Nagu näiteks flaami rahvusooper, millel on maja Antverpenis ja Gentis.