Arvustus. Elmo Nüganeni “Don Giovanni”: hea ooperi retsept
Mis võiks olla hea ooperilavastuse retsept? Trupp noori huvist põlevaid lauljaid ja üdini teatrit tundev lavastaja. Nii oli see Vanemuise 27. novembril esietendunud Mozarti “Don Giovanniga”, lavastajaks Elmo Nüganen. Eesti ooperil ei ole omamaiste lavastajatega olnud head ajad, kuigi nüüd Robert Annuse ja Liis Kollega lootused tõusevad. Aga siin lendas sõna otseses mõttes peale Elmo Nüganen.
Mõtted, mida Nüganen enne esietendust intervjuudes avaldas, on väga õiged. Väga hea, et mitmed neist olid kogutud ka kavaraamatusse. Seal oli öeldud, et ooper on etenduskunsti vormidest kõige keerulisem. Ja muidugi see, et ooperit tuleb teha nii, et see oleks maksimaalselt mõistetav ka kaasajal.
Ooperi süžeed ja libretod on ju tihtipeale tinglikud ja ka ebaloogilised. Kuigi Mozarti kahes ooperis “Don Giovannis” ja “Figaro pulmas” on näitlejalikkus ja mängulisus sees ning olen ikka mõelnud, et just neid on kergem tänapäevasesse mõttesse ja arusaamisesse saada.
“Don Giovannisse” on sisse kirjutatud ka hulgaliselt küsimusi. Mitmete nende küsimuste teemal oli kavaraamatus huvitavalt arutletud – näiteks naised versus Don Giovanni. Küsimustest suurim on vast, miks Don Giovanni käitub nii, nagu ta käitub – hoolimatult ja ennasthävitavalt. Küsimus ei ole ainult selles, et ta on pöörane naistekütt.
Etenduses, mis suure kiiruse ja kohe algul surmaga lahti rulluma hakkab, asetuvad oma kohtadele tegelaste omavahelised suhted. Kõik on lavastatud ülimalt dünaamiliselt, sujuvate üleminekutega.
Tavaliselt tõuseb selles ooperis esiplaanile kaks paari, kellega on kõik nagu selge. Kõigepealt Don Giovanni ja tema teener Leporello. Leporello koomiline roll kutsub esile naerupahvakuid publikus. Don Giovanni atraktiivse ja südametu naistevõrgutajana on aga antud edasi lausa pealiskaudselt. Tal pole ühtegi tõsist, sügavat aariat, kus ta saaks oma olemust avada. Paradoksaalselt avab ta oma olemust kõige enam õudses lõpustseenis, kus surnust tõusnud komtuur ta põrgusse viib.
Teine n-ö selge paar on taluneiu Zerlina ja talupoiss Masetto. Nad on mänglevad, koomilised, nagu Papageno ja Papagena. Ooperi traagiline paar Donna Anna (tapetud komtuuri tütar) ning tema peigmees Don Ottavio on opera seria (tõsine ooper, omaaegse ooperistiili nimetus, ajaloost, antiikmütoloogiast pärit, tavaelust kõrgemale tõusvate süžeedega, pompöösne, glamuurne, liialdusterohke) stiilis tegelaskujud.
Nii mõneski lavastuses on nad isegi kui võõrkehad selles pigem koomilises ooperis. Samas on nende mõlema rollid muusikaliselt ooperis ühed arendatumad. Elmo Nüganeni lavastuses kerkisid Donna Anna ja Don Ottavio väga olulisteks ja sisukateks. Samuti muutus tihti mulle üsna ebamääraseks jääv Donna Elvira ehk Don Giovanni mahajäetud ja kibestunud armsama osa selles kontekstis äkki selgeks ja loogiliseks.
Oli suurepärane idee võtta rollidesse meie noori, väga võimekaid lauljaid, kes on ju siin-seal teinud juba suuri ja kaalukaid osatäitmisi, kuid nüüd kõik koos, selle meeletu energia ja vaimustusega, mis on neis endis ja millega nakatab neid lavastaja Elmo Nüganen, kes on loonud sündmuse, mis, ma usun, läheb ajalukku. Selle väga õnnestunud idee autor on aga Vanemuise teatri muusikajuht ja peadirigent Risto Joost. Tema mõte oli kutsuda lavastajaks Elmo Nüganen ning panna kokku esitajaskond noortest lauljatest. Risto Joost on oma esimese pooleteise aasta jooksul, mil ta muusikajuhiks sai, juba palju teostanud ja tulemused on näha!
Don Giovanni osas on suurepärase hääle ja lavakujuga Tamar Nugis, keda olen ammu tähele pannud ja suurtesse rollidesse oodanud. Noor talent Tambet Kikas Leporello rollis, väga mänguline, professionaalne ja paljutõotav. Õhtu säravaim täht on aga Pirjo Jonas. Viimastel aastatel järjest suurepäraseid rolle teinud kaunis sopran (viimane neist sel hooajal lavale tulnud ooperis “Linda di Chamounix”) jõudis siin Donna Anna rollis uutesse kõrgustesse. Vokaalselt oli see keeruline, intensiivne roll esitatud kõrgel tasemel. Pirjo Jonas on ka väga hea näitleja, tulles toime kasvõi kõige keerulisemates olukordades: raevunult Don Giovannile selga karates või laval selili lauldes.
Donna Anna paarilise Don Ottavio osas oli Rasmus Kull. Ma polnud sattunud teda varem palju kuulma ja ta on väga kaunikõlalise häälega tenor, kellelt ootaks aina uusi edasisi rolle! Zerlina ja Masetto koomilisi, kuid tehniliselt väga keerukaid osi esitasid võimekalt ja paljutõotavalt Grete Oolberg ning kogenud Taavi Tampuu. Neile oli lavastaja andnud palju mängulist, mida nad mõnuga sooritasid. Taavi Tampuu osas mainiksin ka huvitavat seost, et ta on ühtlasi olnud mitme teise osatäitja – Tamar Nugise, Rasmus Kulli ja Raiko Raaliku õpetaja.
Donna Elvira osas tegi suurepärase etteaste Sigrid Mutso. Roll on nii vokaaltehniliselt kui näitlejaesituselt keerukas ning mitte üheselt ja lihtsalt lahendatav. Mutso suutis selle nii vokaalselt kui sisuliselt veenvaks esitada ja kõlama panna. Suurepärane ja õudustäratav komtuur oli võimas bass Märt Jakobson.
Räägin siin 4. detsembril kuuldud koosseisust. Täieliku pildi saamiseks oleks pidanud nägema ka teist koosseisu. Olgu nad siinkohal nimetatud: läti laulja Janis Apeinis (Don Giovanni), Raiko Raalik (Leporello), Maria Melaha (Donna Anna), Juhan Tralla (Don Ottavio), Karmen Puis (Donna Elvira), Zerlina (Maria Listra), Masetto (Simo Breede).
Mõtlesin siinkohal noorte lauljate osas ka sellele, et enamus neist on saanud oma esimese põhja meie kahest keskastme muusikakoolist, kus laulueriala on pikemat aega õpetatud. Tartu Heino Elleri muusikakoolist on tulnud Tamar Nugis, Pirjo Jonas, Karmen Puis, Raiko Raalik, Märt Jakobson, Rasmus Kull, Simo Breede. G. Otsa nimelisest Tallinna muusikakoolist Tambet Kikas, Sigrid Mutso, Grete Oolberg, Maria Melaha. On räägitud meie oma lauljate põuast, aga talente ja järelkasvu ju on! Tuleb nad üles leida, oma õigetele kohtadele asetada ja anda sobivad rollid.
Oluline osa lavastusest on ka lavakujundusel ja kostüümidel. Vanemuise “Don Giovannis” oli see osa Läti spetsialistide käes: kunstnik Katrina Neiburga, kostüümikunstnik Kristine Pasternaka. Lavakujunduses oli tähtis element lava tagapõhjal pidevalt etendusega kaasa mängiv video. Videoga on nii, et see võib väga häirida või muutuda orgaaniliselt etenduse osaks. Siin sündis see viimane.
Kostüümidega on kaks võimalust: kas ajastu kostüümid parukate ja rokokooriietusega või siis tänapäevased rõivad. Olen vähe näinud lavastusi, kus tänapäevased riided kostüümidena oleksid väga meeldinud või kuidagi eriti veenvad olnud. Siin lavastuses aga see ebamäärane vahepealsus kostüümides – igapäevariided, aga ka mitte päris – sobis ja andis loole nagu mingi abstraktse mõõtme. Eks inimlikud kired, kannatused, viha ja kättemaks ongi igal ajal muutumatult inimlikud ja seost otsese ajastuga tegelikult ei vajagi.
Publik võttis etenduse vaimustusega vastu, saal oli pilgeni täis. On arvata, et täissaale jätkub sellele etendusele veel kaua. Nüüd jään ootama Rahvusooper Estonia vastust. See tuleb, ma loodan, jaanuarikuise Mozarti “Võluflöödiga”.