Arvustus: Eesti ajalugu läbi Estoplasti

Osades: Jaanika Arum, Marika Barabanštšikova, Markus Dvinjaninov, Margus Jaanovits, Merle Jääger, Karol Kuntsel, Piret Laurimaa, Andres Mähar, Veiko Porkanen, Külliki Saldre ja Aivar Tommingas

Nii A. H. Tammsaare kui nii mõnigi teine kirjanik on nentinud, et igast inimesest (teeb ta seda siis ise või keegi teine) saab kirjutada vähemalt ühe romaani. Samamoodi võiks öelda, et iga ettevõtte töötajaskonnast saab kirjutada vähemalt ühe näidendi.

Andra Teede valis oma näidendi tegelasteks Estoplasti kollektiivi ning nimetab oma teose dokumentaalnäidendiks. Mis täpselt teeb dokumentaalse dokumentaalseks on omaette küsimus ja siinkohal pole see ehk kõige tähtsam. Küll aga huvitab mind dokumentaalsuse ja olustikulise vahekord ja seda püüan järgnevalt “Estoplasti” näitel mõnevõrra ka analüüsida.

Kuna näidend toimub nõukogude tegelikkuses tinglikult 1950. aastate lõpust kuni 1980. aastate lõpuni, on huvitav jälgida, milliste vahenditega selle ajaperioodi olemust väljendatakse. Ja kahtlemata olekski põnev näha, kuidas näeb seda – ühtpidi absurdsevõitu, kuid teisalt vägagi elulist – perioodi näidendi noor autor, kui ta oleks viitsinud tuttavatest ja tüütuseni äranämmutatud klišeedest sügavamale vaadata. Kui mitte olustikku, siis inimestesse ikka.

Selle asemel, et tungida näidendis kujutavate inimeste ja toonaste sotsiaalsete nähtuste sügavamatesse kihtidesse, on autor leppinud harjumuspäraste ja ühekülgsete piltidega nõukogude tegelikkusest. Et oli defitsiit, et kaupluste uste taga olid sageli mitmekümne meetri pikkused järjekorrad, et isegi tarbekaupu sai tihti vaid meelehea eest soetada, et inimeste ja asutuste elu dikteerisid suuremal või vähemal määral nii kohalik kui ka Moskva parteiladvik.

Jah, Andra Teede püüab oma tegelasi küll avada, ent tihti väljendub see lohisevates, käibetõdesid kirjeldavates dialoogides-monoloogides ning lapsikuvõitu vahekordades. Näiteks muutub südamlikuna mõeldud vestlus kauaaegsete sõbrannade vahel paratamatult naeruväärseks, kui üks räägib teisele, kuidas too lapsena – kuuldes sõbranna küüditamisest – talle raudteejaama järele sõitis, et oma parimad riided talle kohvriga kaasa anda. Veidigi ajalugu tundvale inimesele mõjub selline situatsioon väheusutavana.

Ka paljud teised stseenid jäävad vähemõjuvatena õhku rippuma ega haaku ühtseks ja kandvaks narratiivseks tervikuks. Kõige sügavamale jõuab Teede ehk stseeniga, milles kujutatakse kuskilt Venemaa pärapõrgust Eestisse tööle tulnud ja eestlaste poolt tõrjutud muulast, kes püüab tulutult kohalikega mingitki kontakti saavutada.

Selles vahekorras joonistub välja iseäralik ja kahetine traagika – ühelt poolt üksildane ja õnnetu sisserännanu (kes ei pruukinud siia üldse omal tahtel tulla), teisalt kannatustest julmaks muutunud kohalikud, kelle jaoks vene tööline on vähemalt ebausaldusväärne võõras kui mitte lausa okupant.

Ma ei ole ei näidendi autorist ega selle lavastajast palju vanem ning minagi mäletan pigem üleminekuperioodi kui nõukogude aega ennast, aga ilmselt olen nii õpingute kui ka vanemate inimeste kuulamisest saanud “Estoplastis” käsitletavast ajaperioodist mõnevõrra mitmekesisema pildi.

Ilmselt süvenematusest tulenev vähene asjatundlikkus ongi see, mis dokumentaalsena mõeldud näidendi loo fragmentaarseks ja trafaretseks muudab. Andra Teedele kui noorele inimesele on nähtavasti pakkunud põnevust tegeleda just nõukogude perioodi absurdrealismiga, ent kuna ta pole kas tahtnud või suvatsenud põhjani läbinäritud olustikulistest stseenidest kaugemale näha, siis mingisugust filosoofilist või isegi psühholoogilist üldistust, mida materjal ja dokumentaalnäidendi vorm ju võimaldab, ei teki.

Näidend ja selle lavastus oleksid ehk elavamad, kui oleks vähem deskriptiivseid dialooge-monolooge sellest, milline nägi välja suurtehase argipäev ning kui mitmekesine oli selle kultuurielu. Selle asemel, et korduvalt motoklubi ja rahvatantsurühma tegevust kirjeldada ning üht või teist tegelast nende liikmeks kutsuda, tulnuks nimetatud huvitegevused laval välja mängida täpselt samamoodi nagu näiteks pulmapeostseen. See oli teatraalselt väljendusrikas ja mitmekesine ning seda oli kõigis tema nüanssides põnev jälgida.

Näidendi deskriptiivsus ja kohatine staatilisus on ilmselt tinginud ka selle, et lavastaja Sander Pukk on püüdnud lavastuse venivust ja üheülbalisust tasandada kõikvõimalike väliste väljendusvahenditega. Paraku aga on seegi lavastuse lõksu mänginud. Liiga pikaks venivad stseene on püütud küll sisuliselt laadida, kuid see ei tee neid lühemaks.

Nii mõnedki väheütlevad ja pigem veiderdamise tasemele langevad stseenid tulnuks kas lühemaks teha või üldse välja jätta. Ainuüksi lavastuse avastseen – kollektiivne hambapesu ja punaste õhupallide täispuhumine jääb oma tähenduselt ebamääraseks ja muutub ruttu igavaks. Jah, ma mõistan, et selles on oma sümboolika, ent see pole sedavõrd põhjendatud ja emotsionaalselt laetud, et ta kandma hakkaks.

Ei ole selge, kui suures osas on lavastaja ja muusikaline kujundaja koostööd teinud, kuid selleski osas leiab nii meeldivaid õnnestumisi kui ka teatavat liiasust. Pean nentima, et eesti kuuekümnendate instrumentaalmuusikale omase rohke isepärase kõlaga elektriorelite ja ksülofonide kasutamine lavastuses on lihtne ja suurepärane leid: see mõjub nostalgiliselt ja veenvalt ning töötab atmosfääri huvides hästi. Ka teiste kümnendite n-ö soundtrackid on asjakohased ja usutavad. Ent liigsele kordamisele läinud The Beatlesi “All My Loving” ja Velikije Luki “Õnn on elada me maal” muutuvad lõpuks tüütavaks ja kaotavad seega oma tähenduslikkuse. Sama kipub olema kõikvõimalike tegevuste ja liigutuste heliefektidega markeerimisega – kui iga sammu ja ukseavamist heliga dekoreerida, siis muutuvad need kõlksud ja matsud peagi tapeediks ega anna enam ühele või teisele detailile mõeldud rõhku. Ka muusikalises kujunduses on tihti vähem rohkem kui palju.

Ka lavastuse kujundus jätab kahetise mulje. Lavanurgas punases valguses seisev Lenini kuju mõjub üleliigse ja lapsikuna. Nõukogude reaalsus peaks väljenduma lavastuses endas, mitte aga sedavõrd banaalsetes sümbolites. Sest mis osa oli Leninil või tema kujul Estoplasti tehase töös? Ainult väga kaudne. Nii nagu kõigis teisteski sarnastes tehastes. Muu lavakujundus on oma dünaamilisuses aga üllatavalt põnev. Loo ja selles käsitletava aja rutiinset dünaamikat on leidlikult väljendatud päripäeva ringi liikuva mööbli ja misanstseenidega. Ka tagasihoidlikud valged tahvlid on saanud väga mitmekesise kasutuse – küll seinana, küll ustena, küll aja liikumist markeerivate sümbolitena, küll ekraanidena varjuteatri ja videoklippide tarvis. Lihtne, aga mõjus.

Nii valgus- kui videokujundus haakus maksimaalselt lavastuse põhijoonega, kuigi siingi jäid korduvus ning liiga läbipaistvad ja ühesed sümbolid (punane valgus ja parteiladviku näitamine ekraanil) natuke lihtsakoeliseks.

Andra Teede ja Sander Puki “Estoplast” räägib lambitehase kollektiivi kaudu ära ühe lühikese perioodi Eesti ajaloost, kuid paraku ei haaku kõik tegelas- ja tegevusliinid piisavalt põhiteemaga (nt punkar töökollektiivis) ja nii jääb “Estoplasti” tehase osalus loos pigem deklaratiivseks.