Arvustus balletilavastusele “Tulilind”. Mustast, valgest ja pooltoonidest nende vahel
Juba aastaid on Teater Vanemuine otsinud endale lavastama siinkandis vähe tuntud koreograafe eesmärgiga rikastada repertuaari ja tantsumõtet, samas on Rahvusooper Estonia eelistanud viimastel aastakümnetel pigem äraproovitud balletipärandit. Tänavu on Estonia selles osas Vanemuisele järele jõudnud, ostnud sisse meile vähe tuntud Serge Lifari lavastuse „Süit valges”1 ja kutsunud noorema põlvkonna koreograafi Katarzyna Kozielska looma trupile originaallavastust. Kuna Vanemuise aasta tagasi lavalaudadele jõudnud originaalne „Tulilind” sobib oma tonaalsuses Estonia uuslavastuste kõrvale, kuid on saanud väga nappi tagasisidet, siis puudutan oma loos ka seda teost. Nii „Avatud ukse” („Open Door”) kui „Tulilinnu” puhul väärib tunnustust tõik, et need on originaalteosed, mis on loodud just meie balletitruppidele, siin töötavate tantsijate võimeid ja oskusi kasutades ja proovile pannes, ning et teatrid pole läinud kergema vastupanu teed, kandes üle mõne varasema lavastuse. „Avatud ukse” lisaväärtuseks on koostöö siinsete kostüümi- ja valguskunstnikega, mitte kaasa võetud tiimiga. Järgnevalt igast lavastusest üksikasjalikumalt, alustades neist kõige eakamast, Serge Lifari „Süidist valges”.
Loe edasi ajakirja Teater.Muusika.Kino juuni 2023 numbrist.