Loe

Arvustus balletilavastusele „Pähklipureja ehk Imeline jõuluöö“: Jõuluime poole(l) teel

Heili Einasto, Aare Rander, Sirp
Oleme imetlenud Vanemuise balletitrupi järjekindlust omanäolise repertuaari kujundamisel: see ei kattu ühegi teise tantsuteatri omaga. Tähtis roll on seejuures olnud nii oma trupi liikmete loomingul (Marika Aidla, Ruslan Stepanov) kui ka põnevatel külaliskoreograafidel (Pär Isberg, Petr Zuska), samuti on antud võimalusi eesti koreograafidele väljaspool oma maja (Teet Kask, Jevgeni Grib, Mai Murdmaa). Isegi tuntud lavateoste nagu „Raimonda“, „Pähklipureja“, „Luikede järv“ ja „Tulilind“ kavva võtmisel on tegu olnud mingis mõttes tavatu lahendusega. Väikese trupi puhul on omanäolisus vajalik ja õigustatud.
x
28 aastat hiljem. Vanemuises äsja esietendunud „Pähklipureja ehk Imeline jõuluöö“ on Mare Tomminga 1994. aasta lavastuse uue kuuelõikega versioon. Tuntud lavalugude uustõlgendusi püüame minna vaatama ilma eelinfota: põnev on kogeda isemoodi fookust ja teistsugust rõhuasetust. „Pähklipurejastki“ on loodud mitmeid põnevaid lahendusi, nt Mark Morriselt 1991, Graeme Murphy’lt 1992, Matthew Bourne’ilt 1992, Radu Poklitarult 2007. Vanemuiseteatri 1994. aasta lavastus meenus ennekõike uudse kontseptsiooni ning Jelena Karpova ja Aivar Kallaste rolli tõttu. Kuid see, mis oli uuenduslik 28 aastat tagasi, ei tõusnud nüüd enam täiselujõuliselt lendu.
x
Peategelase asetamine ratastooli ei tohiks jääda mõtte illustratsiooniks, vaid peaks küündima füüsilise tunnetamise ja vaimse läbielamiseni. Tänapäeval on ilmselt iga vaataja teadlik ratastoolitantsust, mille esimesed võistlused peeti juba 1970. aastate teisel poolel, ning puuetega inimesed osalevad üha aktiivsemalt ka tantsulavastustes ja talendikonkurssidel televisioonis (nt David Toole, Vinod Thakur, Jess Quinn, Kamlesh Patel). Seetõttu mõjub balleti lõpp, kus tütarlaps hakkab imekombel kõndima ja mis toona ehk tunduski liigutav, tänapäeval kohatuna. Oma sõpradegi hulgas on suure tahtejõuga inimene, kes võitles pärast autoavariid ratastooli jäämise ennustusest hoolimata tagasi täisväärse elu.
x
Kui juba uuendada, siis korralikult. Nii oleks oodanud nüüdisajastamist ka nn rahvaste tantsudelt. 1990. aastatel ei räägitud veel teiste kultuuride tavade stereotüpiseerimisest, nüüd aga käsitletakse neid teemasid ametlikus poliitikastki. Kui ballettide traditsioonitruid lavastusi vaadatakse „ajaloomuuseumliku“ pilguga, siis uuenduslikelt lavastustelt tahaks ajale jalgu jäänud stereotüüpide asemele midagi muud, olgu selleks või kulinaarne ekstaas, mis annaks „Pähklipureja“ maiustuste ilmale uut maitset ja värvi.
x
Selguse asemel kaos. Intrigeerivalt omalaadseid lahendusi on lavastuses mitmeid. Kuna Vanemuise balletitrupp ei ole suur, on mitmel tantsijal täita kaksikroll: nii on Alexander Germain Drew nii Drosselmeyer kui ka Rotikuningas, Georgia Toni Hyrkäs Guvernant ja Rotiproua, kokapoisse ja rotipoegi kehastavad samad tantsijad. On tunnetatav soov anda sellele jõululoole süvameelestatud elu. Paraku jätab aga kõrvalliinide rohkus kõnealuse lavastuse traditsioonilisse formaati: ballettpantomiim divertismendiga, kus esimese vaatusega lugu lõpeb ning teine vaatus elab sidusust janunevat eklektilist elu. Dramaturgiliste liinide lisamises on adutav püüd terviklikuma lavastuse poole, ent lõimumiseni ei jõuta – selguse asemel tekib kaos, mis tõukab mõtte psühhoanalüüsi radadele.
x
Divertismendilaadse balleti poolelt vaadatuna on selles lavastuses samasugune muinasjuttude pillerkaar nagu „Uinuvas kaunitaris“ ning seda juba proloogist alates. Kohtame kummalist Nukumeistrit ning tema õpipoissi Matthiast ja punaseid võluprille, mis ilmuvad uuesti rottide stseenis. See on viide Hoffmanni jutustustele „Uneliivamees“ ja „Emailsilmadega tütarlaps“ ning sealt omakorda Offenbachi ooperile „Hoffmanni lood“. Paraku lõpeb Nukumeistri teema esimeses vaatuses ratastel nukkude liigutamisega, kusjuures selles stseenis kõlab teise vaatuse araabia tantsu muusika, mida kasutatakse uuesti algses asukohas hoopis teises tähenduses, lõhkudes nõnda muusikalise dramaturgia terviklikkust. Muusikat on vanades ballettides sageli ümber tõstetud, kuid kordamine peaks olema põhjendatud.
x
See paljuski tühjalt sahmerdav nukkude veeretamise stseen tekitas mõtteseose ratastoolis Mariaga, kes on justkui ratastooli aheldatud nukk – teiste liigutada ja nende meelt mööda tantsitatav. See mõtteliin hakkas elama, kuigi lavastus seda rohkem ei toetanud, vaid pakkus pelga illustratsiooni. Hiljem stseenile tagasi mõeldes arvasime, et selles stseenis võis õpipoiss Matthias näha ratastooli aheldatud tüdrukus nukku, kelle meisterdamise töö on jäänud pooleli. Just see võis sünnitada mõtte tüdrukut toetada, algul Maria ellu rõõmu toovaks marionettnukulikuks Pähklipurejaks kehastudes, hiljem soovis aidata Maria kõndima.
x
Drosselmeyeri nukud naasevad lavale teises vaatuses nn rahvaste tantsudes, kuid puudu jääb selgest läbivast mõttest. Kui hispaania, araabia ja hiina tants on esitatud nukumaailma prisma kaudu, siis vene-ukraina tants hoopis barokkparukaliste kukkede tantsuna. Need kuked on ühtlasi ministrid, kes mõjuvad laval küll pigem lakeidena. On siin poliitiline vihje: ministrid kui riiukuked ja seejuures orjamentaliteedi* kehastused? Aga kuidas seostuvad nad XX sajandi algusse toodud olustiku ja tolleaegse tüdruku Maria unenäo ja/või fantaasiamaailmaga?
x
Hiina tants on pärit 1994. aasta lavastusest ning Vanemuise balletikooli õpilaste esituses mõnusalt professionaalne. Läbi kogu lavastuse mõjusid laste tantsurollid väga läbitöötatuna ning neist õhkus siirast naudingut. Esimeses vaatuses lummavad balletiõpilased kokkadena, kuigi see iseenesest tore tants ei ühildu muu kõrgkihi balli täiskasvanuliku sekeldamisega. Kulpidega varustatud kokkade marsisammud viisid ennetavalt mõtted tinasõduritele ning meeltesse tõusis ootus-lootus: seekord on hiirte ja tinasõdurite lahing lahendatud kokkade abil, kes nagu närilisedki toimetavad ennekõike köögis. Aga ei tohi ette mõelda!
x
Hiljem selgub, et öö muudab kokkade kamandaja Rotiemandaks ning kokkadest saavad täitmatud rotipojad, kes teises vaatuses jälle inimkuju tagasi saavad. Arusaamatuks jäi, miks Drosselmeyerist saab Rotikuningas ning Guvernandist Rotiproua? Viimane seostus Tuhkatriinu ballettide võõrasemaga, mis on enamasti teostatud en travesti võtmes. Seetõttu teravnes küsimus, kuidas suhtub Maria õigupoolest Guvernanti ja ka onu Drosselmeyerisse? Samuti jäi selgusetuks, kes kellega võitleb või miks on Drosselmeyer ja tema õpipoiss eri leeris.
x
Põimunud muinasjutud. Hoffmanni maailma võlu peitub mänglemises tegelikkuse ja une piiril, mis läheb paljudes „Pähklipureja“ lavastustes kaotsi. Tommingas on sellest puudujäägist vägagi teadlik ning ehk on just see ajendanud teda uut libretot kirjutama. Paraku ei ole uus libreto ega lavastus suutnud probleemi lahendada, kohati on see koguni süvenenud. Kuna vaatajal on raske aru saada, kus on eri maailmade piir, siis mõjub ratastoolis Maria tõus varvaskingadele iseäranis utoopilise hüppena. Seda enam et tommingalik süüvimine eeldaks fookuse paigutamist nende kahe oleku vahele: kuidas jõuda ratastoolist varvaskingadesse või luua varvaskingadesse tõusmisest analoog tundetu jalalaba ja valuga, mida iga baleriin varbalseismise ime nimel on valmis kannatama.
x
Esimese vaatuse tantsulisim stseen, traditsiooniliselt „Lumehelbekeste valss“, viib Tomminga lavastuses õnnelikud Pähklipureja ja Maria Lumekuninganna riiki, tuues seeläbi loosse veel ühe tuntud muinasjutu. Laval näeb tavapärast lumehelveste tantsu meenutavat koreograafiat lumise lummusega, milles lumehelveste mänglev kergus on asendatud jääkristallide langemisega. Vastupidiselt Anderseni Lumekuningannale ei ole lavale toodud külm ja kõrk olend, vaid pigem haldjalaadne tegelane, kes näib flirtivat Pähklipurejaga (süvendades taas seost Anderseni muinasjutuga, kus Lumekuninganna viib Kai/Matthiase oma kuningriiki). Mariale tekib aga neli austajat nagu „Uinuvas kaunitaris“. Tomminga lavastuses on Lumekuninganna ennekõike põgus kõrvaltegelane, kelle riiki Matthias Maria kaasa kutsub.
x
Teise vaatuse alguseks on Lumekuninganna riiki jõudnud Maria unenägu muutunud uinunud unistuste kuningriigiks, talvest saab kevad: siin on roosiaed Printsi ja Printsessiga, mis peegeldab Stahlbaumide maja jõulupidu. Kuidas ja miks ilmub see Maria hingeelule justkui vastandlik seltskond tema fantaasiasse? Kui unenäos on Stahlbaumide tegelased negatiivse varjundiga, siis nüüd näeme Maria soovusku paremast tegelikkusest – ta justkui fantaseerib selle seltskonna positiivseks.
x
See kõik on vaadeldav Maria siseheitlusena, milles muidu arusaamatust tekitav rotiseltskonna uuesti ilmumine lõpuks selginema hakkab. Taas tuleb Pähklipurejal rinda pista rottidega, kes Mariat oma urgu tirivad. Lahing lõpeb laipadeta: justkui andeksandmisena vabanevad Maria unenäos „piraatlikeks“ rottideks (nagu üks laps publikust arvas) muutunud kokapoisid nõidusest ning nende pealikust, võõrasemalikust Rotiprouast saab tuhkatriinulik guvernant.
x
Pärast õnnelikku vabanemist on aega pidutseda ning nautida balletipidu: eri rahvusest nukkude etteasteid, eelmainitud kuketsemist jne. Justkui rõhutamaks Maria siseheitlust on „Lillede valsile“ lisatud eelnev vaikuses sooritatud tantsuke, kus balletirühma tantsupaarid loovad abstraktse nüüdisaegse balletisõnavaraga mõttevälgatuse kahevõitlusest. Paraku jääb see põnev leid kogu teise vaatuse tohuvabohuliku divertismendi varju ning, nagu Tommingas isegi on tõdenud, võinuks dramaturgiliselt kogu „Pähklipureja“ lõpetada esimese vaatusega.
x
Lummav muusika ja visuaal. Rikas ja mitmeplaaniline Tšaikovski muusika jääb seekordseski lavastuses suuremaks kui laval esitatav vaatemäng. Kohati tantsude ebamusikaalsus häirib: mööda on mindud mitte üksnes muusika iseloomust (kõik Tšaikovski minoorid upuvad „suhkruvatti“, mis on paraku levinud paljudes lavastustes), sammustik ei sobi kokku muusikaga – eriti tuntav on see Maria (originaalis Suhkruhaldja) ja Pähklipureja (Printsi) duetis, kus tantsijad sageli liiguvad muusikast mööda. Trupp paistis olevat esietendusel mitmes mõttes vormist väljas: mõjus äreva, kohmaka, vähe treenituna. Nende kõrval olid balletiõpilaste etteasted muljetavaldavalt hästi repeteeritud.
x
Seega on lavastuses ohtralt vastuseta küsimusi, mis ei loo muljet uuenduslikkusest, vaid läbimõtlematusest. Aga publikut see ei häiri: balletist ei otsitagi enam sügavamat mõtet, vaid kaunites kostüümides laval liikumist ja klassikalise balleti kombinatsioonide esitamist mõningate karaktertantsuliste lisanditega.
x
Nii mõnigi kord mõjus tühja sagina taustal Kristjan Suitsu lavakujundus sümpaatselt kargena, luues nägusa fooni Tomminga kujundatud kaunitele kostüümidele. Lavastuse visuaal lummab ja sobib suurepäraselt imelise jõuluöö loole. Seinte tõus ja langetamine vormivad sobiva raamistiku tegelikkuse ja unenäo-fantaasia piiritlemiseks, mõjudes visuaalselt põnevamana kui tavapärane Alice imedemaal laadis jõulukuuse suurendamine-kahandamine.
x
Tomminga kostüümides on näha looja suurepärast balletispetsiifika tundmist – need lisavad lavastusele tantsulist silmamängu. Just seda viimast näib publik kõige enam hindavat, sest kõikide vasturääkivuste ja segaduste kiuste tõuseb publik püsti, et tervitada tegijaid ovatsiooniga – on jõuluimede aeg ning meeleolu loovad ilusad muinasjutud on oivaline kingitus.
x
16.12.2022