Arvustus | “Armuleivasööja”: saladuslik lugu mitte-emotsionaalses kastmes
Pärast etenduse lõppemist kuulsin üht kaasteatrikülastajat oma kaaslasele Vanemuises nähtust pajatamas. “Noh, tead,” ütles meesterahvas, “ega maailm sellest lavastusest paremaks ei muutunud. Halvemaks ka mitte.” Selline väljaütlemine pani mind sügavalt mõtlema, kas inimesed arvavad, et ainuüksi mõnedel paeluvamatel teatriõhtutel läheb maailm paremaks. Kui tõepoolest selline arvamus eksisteerib, siis tuleb see koheselt vaigistada. Publik peab laval nähtust alati midagi olulist kaasa võtma, nähtu üle mõtlema ning muutuma seeläbi paremaks inimeseks. Ainult nii saab maailm paremaks paigaks muutuda. Ka halvast lavastusest, mida “Armuleivasööja” kindlasti pole, saab midagi kaasa haarata.
“Armuleivasööja” räägib loo Kuzovkinist (Aivar Tommingas), kes on elanud vaeses mõisas üle 20 aasta ning peidab endas olulist perekonnasaladust. See saladus lipsab mehe suust hetkel, mil mõisa naasnud preili oma peigmehega külalisi vastu võtab. Need külalised pilkavad Vassili Kuzovkini, joodavad ta täis, ning sellepärast saladus välja öeldud saabki. Edasi tuleb peategelasel tegeleda oma ütlemise tagajärgedega. “Armuleivasööja” on laias laastus lugu armastusest, aust, eneseohverdusest, õiglusest ning see lõpeb sellisel viisil, et kedagi sügavalt mutta ei trambita.
“Armuleivasööja” autorit Ivan Turgenevit ei peeta ilmaasjata Vene kirjanduse humanistiks. Turgenevi näidendid on alati traagilis-koomilised, mis mõjub elulähedaselt, soojalt ning vaimukalt. “Armuleivasööjat” saab tänu aadlikke pilkamisele kõrvutada osade Anton Tšehhovi töödega, aga Tšehhovi ja Turgenevi vahel on üks suur erinevus: kui Tšehhovi iroonia on üpris terav ning tegelaste saatus kohati masendav, siis Turgenev suudab traagilisele olukorrale vaatamata jääda elurõõmsaks ja vürtsitab oma tegelasi mahlaka elujaatusega, mis toimuva sõja kontekstis mõjub helge, lootust andva ning värskendavana.
Liina Tepandi kunstnikutöö kujutab endas vaesunud 19. sajandi mõisa, mis mõisapreili saabumise puhuks võimalikult hästi korda üritatakse teha. Tepandi stsenograafia on ajastutruu, esteetiline ning sobib väga hästi kokku Margus Vaiguri vaoshoitud ja meelsa valguskujundusega, mis saadab lavastust igati nauditaval viisil.
Esimeses vaatuses lavaaugus ning teises vaatuses lava kõrval mängitav ksülofon, mis sümboliseerib peategelase hoitud saladust, juhatab lavateose sisse ning saadab kerge, ent tumedaid varjundeid täis meloodiaga tegelasi nende jaoks olulistes stseenides. Selline muusikaline efekt mõjub kummituslikult ning iga teine muusikaline instrument oleks mõjunud naeruväärsena. Seega oli ksülofon muusikalise kujundusena üpris huvitav valik.
Näitlejad olid esietenduseks üpris heas vormis. Mõni tegelase maneer ei mõjunud loomulikult, seda eriti Jüri Lumiste puhul, aga küll näitlejate koosmäng ajapikku paika loksub. Lena Barbara Luhse suutis Olga Petrovnana siiski põnevalt kirglik ning unistav olla. Luhse Petrovnaga saab paralleele tuua Tšehhovi “Kirsiaia” Ranevskajaga, kes pärast aastate pikkust äraolekut oma kodumõisa tagasi tuleb.
Reimo Sagori Pavel, Olga Petrovna peigmees, kellele silmnähtavalt meeldib võim, on üks lavastuse huvitavamaid tegelasi. Sagor lahendab rolli huvitavate tegelasdetailidega, kuid neid poisilikke liigutusi, millega näitleja rolli markeerib, võinuks esietendusel selgemalt välja mängida.
Margus Jaanovitsi Tropatšov on kaval rebane, kes pilkab endast nõrgemaid ning saab naistega tänu tema osavale flirdile hästi läbi. Jaanovits kehastab oma tegelast mõnusa lustlikkusega, millega ei mindud üle piiri. Martin Tiki Pjotr mõjus väga šarmantselt. Tiki lõbusus, mis ka noori teenijatüdrukuid üles kütab, tõi lavale vajalikku särtsu. Eriti heas esietenduse vormis oli Aivar Tommingas, kelle tegelase siirus ja traagilis-koomilisus mõjus turgenevlikult ning tekitas minus kõige rohkem kaastunnet ning emotsioone. Tommingase eluheidikust tegelane on oma naiivsuses, rõõmsas olekus äärmiselt sümpaatne ja huvitav jälgida. Paraku ei saa sõna “huvitav” või “paeluv” kasutada lavastuse enda kohta.
“Armuleivasööja” puhul on lavakujundus tänu nooruslikult lustlike teenijatüdrukute, vahvalt muheda Pjotori ning Küliki Saldre memmekese vaimuka ringi siblimisega küll elama pandud, kuid tegelaste enda tunded kaovad vaesunud mõisa taustal ära. Jüri Lumiste mõisavalitseja on küll rämeda häälega ning laisk kui kärbes, kuid sinna tema tegelane jääbki. Mõni tegelasdetail (nagu lavastuse alguses presenteeritud värisevad käed) oleks karakterit põnevamaks teinud.
Jaanus Tepomees näeb Tropatšovi orjana huvitav välja ning nagu Lumiste, teeb näitleja oma rolli nauditavalt ära, aga Tepomehe tegelasega ei võeta samuti midagi väga põnevat ette. Tema teise vaatuse vastuhakk oma orjastajale oli meeldiv üllatus, ent see on Jaanus Tepomehe tegelase puhul kõik. Riho Kütsari Ivanov on laval ainult esimese vaatuse ning mõjub suhteliselt tagasihoidlikuna. Ka Kütsari puhul oleks saanud tema karakteriga midagi enamat teha. Kasvõi arendada tema sõprust Armuleivasööjaga. Vanemuise kodulehel reklaamitud saladuslikust loost tingitud emotsionaalsust – mida esietendusel nappis – sain ainult Aivar Tommingaselt ja Lena Barbara Luhselt, mis ei tekitanud lavastuse suhtes väga sooje tundeid.
Kuigi “Armuleivasööja” näol on tegu meeltlahutava teatriõhtuga, kus pakutakse palju rohkem huumorit kui oleks oodanud, mõjub Robert Annuse lavateos lõppude lõpuks Ivan Turgenevi loomingu pinnapealse esitusena. Olen ammu täheldanud, et Annus otsib oma lavastustes intellektuaalsust, mida kerge huumori taustal lavale tuua (eriti tuleb see välja “Armuleivasööja” lõpust, kus kõikidele lavalolijatele narrimütsid pähe tõmmatakse), ent see otsingulisus sööb kohati ära tema lavastuste sisu. Sama olukord juhtus näiteks “Kremli ööbikutes”, mis algas põnevalt mängulise lavateosena ning lõppes veidi ülepingutatud “Su nägu kõlab tuttavalt” show‘na.
Tänu osade tegelaste ebahuvitavusele, emotsionaalsuse puudusele ning sellele, et lugu võtab hoo sisse alles esimese vaatuse lõpupoole, kui toimub Kuzovkini pilkamine ja perekonna saladuse välja lobisemine, eemaldus mu tähelepanu tegelastelt ja suundus ilusale lavakujundusele. Mõtlesin, kas olen kriitilise teatrivaatajana ka armuleivasööja, et saalis end laisalt tunnen, ning millises reas võiks istuda too kaunis neiu, keda enne teatrit kohvikus nägin. Jah, see oli minu saladus, mida olen eneses hoidnud, ja julgen selle välja öelda nagu Turgenevi näidendist pärit Armuleivasööja.
Millist julgust on olnud Turgenevi näidendit välja tuues Vanemuise lavastusmeeskonnal – see on väga huvitav küsimus! Robert Annuse lavastatud “Armuleivasööja” on lõppude lõpuks küll saladuslik lugu, küll aga mitte-emotsionaalses kastmes.