Arvustus: Alpi mägede Ameerika viisid helisevad Emajõe kallastel

Laval olijad naudivad „Helisevat muusikat” ja nakatavad rõõmuga ka publiku, näitlejad laulavad ja lauljad näitlevad ning teevad seda nauditavalt.

„Heliseva muusika” muusikal on filmina nähtud, tuhkatriinuloo süžee pole keerukas ega uus. Ühesõnaga, üks selline vana asi, mis kolikambrist välja võetud. Aga nagu nende vanade asjadega on, nende mahakandmine osutub sagedasti enneaegseks ja kui kostab jälle see „Do-re-mi” laul, siis hakkab jälle elama lugu muusikaõpetajast, lastest ja tõsisest kapten on Trappist. Nagu see Vanemuises „Heliseva muusika” esietendusel juhtus.

Et Rodgersi ja Hammersteini muusikal hingama hakkaks, selleks on esiteks vaja võluva musikaalsusega naistähte, kes vallutab nii kapten von Trappi laste kui ka vaatajate südamed. Ja selline täht on Birgit Õigemeele näol Vanemuise lavastuses olemas. Birgit Õigemeele Maria on ilus, nakatavalt musikaalne ja elurõõmus, mis kõik ei takista tal esineda pühendunud kloostrielanikuna, kes ootab innuga nunnaks pühendumist. On lihtsalt selline inimene.

Ja et selline tegelaskuju ja terviklik roll laval sünniks, on vaja enamat kui hakkamasaamine lauluviisidega. Rõõmus laul „My Favourite Things” voolab naispeategelasest välja kui helge manifest. Marial on siin lavastuses ambitsioonid, tundemaailm ja pakatav elujõud. Nii juhtubki, et Maria loob loomingulise kontakti kapten von Trappi lastega. Ja murrab ka esialgu kalgi von Trappi, kes käsitles lapsi kui madruseid oma sõjalaeval.

Esietendusel toimus see von Trappi pööramine kuidagi kangelt, puänt mängiti välja ilma erilise särata. Mis tekitas kahtluse, et von Trappi esitava Raivo E. Tamme pani närveerima eelseisev duett Mariaga. Ent see sujus rahuldavalt.

Raivo E. Tamm laulis nii selle dueti kui ka järgmised muusikalised etteasted ära, noodid läksid suuresti pihta, hääl kandis. Vokaalne esitus olnuks keskpärane, kui seejuures polnuks karakteri konksusid ja artistlikkust, mis haaras publiku kaasa.

Laval sündis roll, mille juures lõi kaasa hulk pisikesi detaile. Hästiistuvad ülikonnad ja mereväevorm rääkisid maitsest ja kõrgklassi väärtustest. Selleks aga, et riie laval kaasa mängiks, tuleb seda oskuslikult kanda. Kapten von Trapp on Vanemuise laval mehelikult veetlev, kuigi Raivo E. Tamm pole seniste rollisaavutuste poolest olnud laval mingi eriline don Juan. Nii et armastuse särin võluva Maria ja kena lesestunud pereisa von Trappi vahel on serveeritud publikule kui tõepärane ja võimalik. Kui hästi jutustatud muinasjutt Tuhkatriinust kes oma printsi leiab, rääkimata seitsmest lapsest koosnevast kaasavarast.

Kui vaadata eraldi Vanemuise „Heliseva muusika” elemente, siis on nad hästi erinevat sorti. Siin on rolle, mida teevad laulvad näitlejad, ja rolle, milles mängivad lauljad. Erinevad koolid ja isiksused. Igaüks käib välja oma tugevama külje, nagu oskab. Seejuures püsib kogu lavastus võrdlemisi tugevalt koos, lugu areneb selgelt ja loogiliselt, ilma erilise toppamajäämise ja ärakukkumiseta. Ja kogu see muusikaline mosaiik kujuneb enam-vähem ühtseks tervikuks, mis on mõistetav ja nauditav. Orkester varieeris mõnuga neid mõnda teemat, millel „Helisev muusika” püsib, ja nii sündiski muusikal nagu päris.

Nii nagu see Vanemuise laval sagedasti juhtub, on siin lavale tulijatel oma isiklikust pagasist võtta väärtusi, mida välja mängida ja mille najale roll ehitada. Silvi Vraidi lauldud abtiss oli Maria jaoks heatahtlik õpetaja ja toetaja tänu Vraidi isiku võlule. Laul „Climb Ev’ry Mountain” veenis just tänu isikupärasele esitusele.

Arendav kogemus

Vaadates askeldamist Vanemuise laval tekib kahtlus, et kogu mängu juures pole rõõm sugugi mitte ainult publikupoolne. Muusikali esitajates on tunda indu ja head pealehakkamist. Huvitav on see, kuidas mitmežanrilises teatris muusikalitegemisel piirid eri žanrite vahelt ära kaovad. Nii näiteks mängis laulja taustaga Märt Jakobson suurepärase Gauleiter Zelleri rolli, kus tal polnud laulda fraasigi. Jaan Willem Sibulal tuli Max Detweileri rollis teha ka vokaalne etteaste, kuid põhiline on siis ikka isikupäraselt tehtud koomilise varjundiga roll. Draamatrupi liikmed Karol Kuntsel, Maarja Mitt ja teisedki saavad aga „Helisevas muusikas” hääle proovile panna.

Igal juhul on selline töö tegijate lavalisi oskusi arendav, nii et kahe koosseisuga mängimine loob kapitali tulevikuks. Rääkimata nüansside poolest erinevatest tõlgendustest, mida vaatajale pakutakse.

Kas on lavastusel mingi sõnum või õpetlik moraal? Von Trappi natsivastasusel on muidugi oma koht teise vaatuse arengus, kuid mingiks poliitiliseks pommiks pole see muusikal kunagi kasvanud ega kasva nüüdki. Aga kui jutustus kahest meelekindlast inimesest, kes pühendasid oma jõu lastele, on „Helisev muusika” omal kohal ja pisike, võrdlemisi universaalne sõnum pääses nüüdki maksma.

Oluline puudus, mis Vanemuise „Helisevas muusikas” kõrva torkas, oli heli ülepingutatud võimendamine. Küllap tehti panused võimendusele seoses eesolevate mängukordadega Nokia kontserdimajas, kus loomuliku akustikaga on kehvad lood. Ent Vanemuise suures majas, kus on teatrit (sealhulgas muusikateatrit) edukalt tehtud ka ilma abivahenditeta, mõjus kõlaritele tehtud panus teatrielamust pärssivalt.

„Helisev muusika”
Autorid: Richard Rodgers & Oscar Hammerstein II
Lavastaja: Ain Mäeots
Kunstnik: Riina Degtjarenko
Osades: Birgit Õigemeel, Raivo E. Tamm, Silvi Vrait, Jaan Willem Sibul, Maria Kallaste, Maarja Mitt, Karol Kuntsel jt
Esietendus Vanemuise suures majas 27. novembril
„Helisevat muusikat” mängitakse Tallinnas Nokia kontserdimajas 9.–11. detsembril.