Loe

Armunud kastis

Teatriteaduse Üliõpilaste Looži ajaveeb

Teatriteaduse Üliõpilaste Looži ajaveeb, Matis Merilain

 

Populaarse tšehhi kirjaniku Ludvik Aškenazy samanimelise lastejutu põhjal Leino Rei lavastatud „Armunud kastis“ on südamlik ja mänguline sissevaade laste hingeellu. Täpsemalt keskendub esimese armumise temaatikale, lisades sellele lapsekingades keelatud armastuse motiivi.

Lavastus jutustab loo poisist ja tüdrukust, kes mängivad armastusega. Neid rolle täidavad noored Vanemuise näitlejad Priit Strandberg ja Katrin Kalma, kellest viimane on värskelt Viljandi kultuuriakadeemias näitleja koolituse läbinud.

Poiss ja tüdruk on otsustanud kodust eemale hiilida ning kohtuvad kastis, mis salapäraselt ühel päeval kortermaja õuele on ilmunud ning millel puudub märge saatja või adressaadi kohta. Seda kasti hakkavad nad tinglikult oma koduks nimetama, sisustades selle, samuti tinglikult, pliidi, voodi ja aknaga. Need joonistavad poiss ja tüdruk – Jožka ja Slavka ühiselt kasti seintele. Olukord tundub idülliline olevat, kuid see rikutakse täiskasvanute keeldude maailmaga, mis toimib kui kaitsemehhanism lapseliku naiivsuse ja sellest tulenevate võimalike halbade tagajärgede vastu. Täiskasvanud, kes lavastuse alguses episoodiliselt ilmuvad, otsivad Slavkat, teades, et ta Jožkaga koos on. Nimelt on poiss linna peal seelikukütist boheemlase kuulsusega ning tüdruk jällegi heast perekonnast, kus teda hästi hoitakse. Täiskasvanud soovivad tüdrukut halbade tagajärgede eest kaitsta ning seetõttu hoiavad teda mängust nimega armastus. Nad keelavad tüdrukut poisiga kohtumast. Poisi vanemate kohta palju teada ei anta. Võib spekuleerida, et ta on teistsugusest perekonnast kui tüdruk, millest olenevalt ta palju vabameelsem ja iseseisvam on. Võibolla ei olnud poisi vanemad nii kaitsvad ja hoolitsevad, võibolla on ta ise jonnakas olnud ja pole sõna kuulanud.

Mäng justkui jääkski pooleli, kuna tüdruk peab vanemate sõna kuulama ja koju tagasi minema.

Kui poiss kasti üksinda jääb, ilmuvad sinna ühtäkki kaks samavanust last, samuti poiss ja tüdruk, kelle rollid lavastuses on nukkude kanda. Jožka teeb nendega lepingu, et nad sinna elama jääksid, kuid saades teada, et nad pole abielus, vihastub. Ta ütleb, kui inimesed tahavad koos elada, peavad nad abiellunud olema. See on midagi, mis on ühtäkki täiskasvanutelt temani jõudnud, sest varem, kui poiss Slavkaga kastis elas, ei tulnud mõte abiellumisest pähegi. Üksi jäädes, teades, et peab ennast muutma, kui tahab veel tüdrukut näha, peab ta tahes-tahtmata käituma ja mõtlema natuke „täiskasvanulikumalt“.

Joškast ja Slavkast saavad lavastuses ühtäkki nukumeistrid, kes teiste laste saatust juhivad. Nukklaste puhul on tegemist nende endi projektsiooniga, kuna nukud kannavad samu riideid ja näevad sarnased välja kui näitlejate poolt mängitud tegelased. Toimub mäng-mängus stsenaarium. Nukkude kasutamine lavastuses aitab kaasa lapseliku maailma, mis tugineb mängule ja täiskasvanute turvalise ja staatilise maailma eristamisele ja segunemisele. Nukke nagu ka lapsi hoitakse ohjes, et nad käituksid või õpiksid käituma vastavalt täiskasvanute tahtele ja ühiskonna poolt heaks kiidetud tavadele ja normidele (ehk siis „täiskasvanulikult“ ja „küpsena“). Ja nukud proovivadki siseneda täiskasvanute maailma ning õppida käituma nagu nemad. Kuid selle käigus jäävad nad siiski vaid lasteks, kes on isegi mängukannid endaloodud pidevalt arenenevas ja muutuvas mängumaailmas.

Kasti elama jäänud lapsed hakkavad kodu mängima. Nad võtavad teineteisega juba harjunud ja argielu ühiselt elava vanapaari rolli, kes pole veel aga abiellunud. Lapsed kutsuvad teineteist memmeks ja taadiks, mis kuulub samamoodi nende mängu. Nad võtavad endale lavastuse käigus uued rollid. Sünnib teater teatris, võiks öelda, et isegi kolmekordne peegeldus. Väljamõeldud loo käigus sünnivad väljamõeldud tegelastel, kes etendavad oma tegevust läbi nukkude, s.o. läbi mängu, uued tegelased. Memme ja taadi tegelaskujusid ainuisikulistena laval ei esine. Nendest rollidest tullakse aeg-ajalt välja ja tõdetakse, et ollakse siiski alles lapsed.

Lapselikult mängitakse läbi pulm, selle järgne õhtusöök ning pulmareis, mille käigus saadakse lootust, et nende mängul armastusega on hea lõpplahendus. Kuid kuidas mäng tegelikult lõpeb, vaatajatele mõista ei anta. Pigem läheb mäng edasi, kui lõpeb.

Lavastus on lihtne ja terviklik, pakkudes meelelahutust ja mõtlemisainet nii väikestele kui ka suurtele. Ta kätkeb endas suurt teemat nagu armastus, väljendades seda ühest küljest lapselikult lihtsalt ja mänguliselt, kuid samas sisaldades endas paras annus mõistatuslikkust, mille üle võiks mõtisklema jääda. Mõistatus, kuidas täiskasvanute jaoks mõtted nagu „armastus“ ja „vabadus“, mis on esimesega seotud, võivad jääda sellest vaatevinklist, kuidas lapsed neid näevad, kaugele. Kõik täiskasvanud on ometi lapsed olnud – kuidas see võimalik saab olla, et nende kahe maailma omavahelises arusaamises niivõrd suur lõhe on? Samuti küsimus, kas elu ei olegi midagi muud kui ainult mäng?

Lavastuse küsimuse all ongi mängulisus kui midagi elulist. Mängulisusega räägitakse möödaminnes armastustest, sõjast, ebavõrdsusest ja näljast, samuti vabadusest ja keeldudest. Seda läbi lapsesuu, mis siiralt kuulutab, et tahab kõiki, kes hädas või puuduses, aidata. Ning see aitamine peakski toimuma nii lihtsalt, kiiresti ja efektiivselt kui nende mäng.

Lapselikku maailma toetab etenduses minimaalne lavakujundus, mille on teinud Liisa Soolepp. Lava keskel kujutavad kasti kolm seina, mille peale lapsed gaasipliidi, voodi ja akna joonistavad. Tähtsal kohal on ka valge kangas, mis lava kohale kogu selle ulatuses riputatud kardinapuu külge on kinnitatud ning mida lavastuse käigus mitmeid kordi ette ja eest ära tõmmatakse. See kujutab nii pesunööril rippuvat hiiglaslikku lina, mis markeerib tegevuspaiga, lavakulisse, kui ka tegevust varjavat ja piiritlevat seina. Lisaks täidab lina kinoekraani ja varjuteatri ülesandeid. Sinna peale projitseeritakse memme ja taadi pulmareisi slaide ning selle taga mängivad lapsed varjudega.

Lisaks on lavakujunduslikuks elemendiks ka raekoja makett, kuhu memm ja taat „laulatusele“ lähevad. Makett näeb välja nagu selle oleks lapsed ise endale mänguelemendiks konstrueerinud. Tähtsal kohal on ka Ardo Ran Varrese pooltloodud muusikaline kujundus, mis väljendab laval toimuvat läbi lõbusate ja hoogsate viisidega. Mõned lood meenutavad muusikat, mida mängitakse tsirkuses. Äratundmisrõõmu nii suurtele kui väikestele pakub tuntud tšehhi joonisfilmi seeria „Musta ja valge koera“ tunnusmeloodia, mis on väike tunnustus jutustuse autori sünnimaale.
Hea lastelavastus nagu ka hea lastekirjandus tugineb printsiibil, kuidas väljendada abstraktseid mõisteid lihtsalt, ilma, et nad muutuksid labasteks või liialt pinnapealseteks. Nii väikesed kui ka suured vaatajad või lugejad peaksid loost oma osa saama. „Armunud kastis“ kutsub mõtlema selliste mõistete ja mõtete üle nagu „armastus“ ja „vabadus“, mis kipuvad täiskasvanute maailmas hirmkeeruliseks ja isegi kaotsi minema. Lavastus puudutab neid teemasid läbi lapseliku mänglevuse. Elu ja armastustki kujutatatakse laval lapsesilmade läbi kui üht suurt mängu, mille täiskasvanud kipuvad ära unustama. Teatris sünnib teater, sest tegelaskujud loovad ise käigupealt rolle juurde. See protsess tundub lõpmatu olevat, täpselt nagu elu, armastus ja teater.

25.09.2013