Armukesepidajad janditavad teatrilaval
Vanemuine laotab täna õhtul farsi «Mitte praegu, kallis!» esietendusel publiku ette lootusetult sassis armusuhted abikaasade ja armukeste värvika seltskonna vahel.
Arnold Crounch (Hannes Kaljujärv, pildil vasakul) on väheseid tegelasi, kel pole kallimat. Ta on ontlik Londoni kasukameister, kellele meeldib, kui kõik käib nii, nagu käima peab. Ümbritseva maailma silmakirjalikkus ja pahelisus jahmatavad teda ikka ja jälle hingepõhjani.
Karm aeg nõuab aga otsustavust ja meelekindlust. Arnold Crouchi elu paisatakse pea peale ning tal tuleb vankril püsimiseks ohjad pihku haarata.
Otsustava pöörde sündmuste igapäevasesse käiku toob Crouchi liiderlik äripartner Gilbert Bodley (Aivar Tommingas).
Kaose tekkeks läheb vaja peale abielumehest Bodley isu võõraste naiste järele veel kallihinnalist naaritsakasukat ja muidugi neid võõraid naisi, kellel on omakorda sama pahelised mehed. Ning ega viimasedki armukese puudumise üle kurda.
Kahe tunni jooksul poevad tegelased kasukatesse ja kappidesse ning neist uuesti välja, et mitte valel hetkel vales seltskonnas valele inimesele vahele jääda. Vahetusse lähevad nii rõivad kui armsamad.
Igikorraliku Arnold Crouchi õlule langeb ülesanne segadust vähekegi vaos hoida.
Inglaste Ray Cooney ja John Chapmani lustaka teatritüki, mille maailmaesietendus oli 1967. aastal, tegi Tartu publiku jaoks lavaküpseks Vanemuise draamajuht Ain Mäeots.
Kas lõbusat näidendit on ka lõbus lavastada?
See on töö. Algul, kui teksti esimest korda loetakse, on naljakas. Aga edaspidi on see tõsine töö. Nali on tegelikult üks maailma raskeimaid asju. Tähtis on see, et lõpptulemus oleks lõbus. Muu ei ole määrav.
Kui lähedane selline armukesetemaatika, nagu kõnealuses näidendis, üldse eesti rahvale on?
See on meelelahutuslik näidend Lääne kultuurikeskkonnas elavatele inimestele. Mõnes muus kultuuris see näidend võibolla ei toimiks. Hiinlased ei mõistaks seda võibolla.
Ma ei saa kindlalt väita, aga usun, et armukeste teema ei ole eestlastest kaugem kui näiteks inglastest. Ja inglise tükk see ju on.
Nii et eesti huumor on inglise huumori sarnane?
Ma olen selles veendunud. Inglise huumor on meile palju lähedasem kui saksa või prantsuse huumor. Sellepärast ei leia me naljalt ühegi Eesti teatri repertuaarist näiteks saksa või itaalia farsse. Neil on teistmoodi lähenemine.
«Mitte praegu, kallis!» on küll kerge sisuga, aga mida tahate selle lavastusega inimestele öelda?
Ma tahan, et inimesed naerda saaksid. See on meelelahutustükk, sellena mõeldudki. Siin pole sellist sügavamat mõtet.
Kui komöödialembene on Tartu teatripublik?
Me ei saa külastatavuse üle kurta ka tõsiste tükkide puhul, aga on olemas väga suur hulk inimesi, kes on puhtalt komöödia- või farsipublik, kes ründavad Vanalinnastuudio etendusi, Eesti Draamateatri farsse.
Meil tuli viimane farss, «Palun ilma seksita», välja kolm aastat tagasi. Püüame seda nishshi ka omalt poolt täita.
Kui mitu farssi võiks Vanemuise mängukavas korraga olla?
Ma arvan, et piisab, kui jooksvalt on mängukavas üks. Mingil juhul ei saa kaalukaussi üle kallutada – kui määrama hakkab kerglane osa, on juba halvasti.
Aga meelelahutuslik osa peab repertuaaris olema, peaasi et heal tasemel.
Mati Unt on avaldanud korduvalt arvamust, et Tartu publik on tõsisema teatri austaja ja Tallinnas saab komöödiat teha…
Nii ongi, aga mitte üksüheselt. Ma ei usu, et Tartu publikul nalja või naeru vastu midagi oleks.
Milline koht teile endale näidendis «Mitte praegu, kallis!» kõige naljakam tundub?
No seal on päris mitu kohta. Naaritsamaania näiteks. (Sellise tõve valetab endale üksvahe külge Gilbert Bodley. Aju pehmendava haiguse nähtavateks sümptomiteks on sagris juuksed, konksus sõrmed ja taiplikkuse järsk vähenemine – toim.)
Millal võiks Vanemuise kavva tulla järgmine farss?
Ei oska praegu öelda, järgmisel hooajal mitte, sest nii kaua saab kindlasti hakkama praeguse tükiga.
Vanemuise lavale tuleb farss
• Komöödia «Mitte praegu, kallis!» esietendub Vanemuise suures majas täna kell 19
• Autorid Ray Cooney ja John Chapman
• Lavastaja Ain Mäeots
• Kunstnik Liina Unt
• Osades Hannes Kaljujärv, Aivar Tommingas, Kais Adlas, Liis Bender, Raivo Adlas, Merle Jääger, Riho Kütsar, Liina Tennosaar, Katrin Pärn, Andres Mähar ja Siiri Koodres
• Maailmaesietendus 18. septembril 1967 Inglismaal Richmondi teatris