Loe

Armastusest, siirusest ja TANTSUST

Elena Poznjak-Kõlar, Eesti Naine

Tantsupedagoog Elena Poznjak-Kõlari (85) professionaalsus juhib lavale üha uusi balletipõlvkondi. Elena on kujukas näide, et oma armastatud kutsumuse järgimisel pole vanusepiiri.

Praegu Vanemuise teatris tantsuõpetaja ja repetiitorina tegutsev Elena räägib oma elust märksõnade kaudu, millega ülivõrdes arvustused teda priimabaleriinina ja veel aastaid hiljemgi on iseloomustanud: ilust, õrnusest, siirusest, tugevusest, visadusest, töökusest ja armastusest.

Armastusest balleti vastu

„Esimest korda üritasin minna pensionile 38aastaselt, kui 20 aastat tantsijana täis sai. Vormistasin avalduse, kuid kuna ees ootas külalisetendus Leningradis, paluti, et käiksin seal ära. Nõustusin, sest tegin trenni ka siis, kui ma polnud enam koosseisuline – mul oli lihtsalt vajadus treenida. Nii ma hakkasin uuesti tööle.

Tundub, et maksimumi sain välja panna viimases Tiina rollis, Ülo Vilimaa lavastuses 1984. aastal. Nii väga kui ma ka protesteerisin – lase mul rahulikult surra, ära piina mind! –, valis ta ikkagi mind sellesse ossa. Selleks ajaks olin vaimselt küps, väljakujunenud arusaamadega inimene. 47aastaselt oskasin publikuni viia nii pulbitsevat õnne, painavat üksindust metsas kui ka dramaatilist surma. Oma 50. aasta juubelil olin Tiinana laval.”

Ilust

„Ma vihastasin noorena, kui mulle öeldi „ilus nagu nukk”. Sest nukk on ju rumal! Nüüd on mul üks õpilane, suurte silmadega, lokkis juustega – ilus nagu nukk… Ma ei ütle talle seda kunagi. Minu jaoks on ilus inimene, kes on soe ja siiras. See teebki ilusaks, ilu tuleb ju hingest.”

Siirusest

„Kui räägitakse tantsija temperamendist, siis ma pole kunagi arvanud, et olen temperamentne. Vastupidi, imestan, miks teised on tuimad. Ilmselt minu vene geenides on teistsugune temperament.

Sama on siirusega, mida mind arvustades rõhutati. Mind on alati huvitanud lüürilised ja dramaatilised osad. Noorena tantsisin Esmeraldat, olin täpselt samas eas, sobiva välimusega, silmad ja juuksed, kõik oli oma. Seda ma nautisin.

Esimest korda Tiina osas 1958. aastal ei osanud ma veel tema dramatismi läbi keha välja kanda. Täiuslikkuseni jõudsin teistkordses Tiina rollis, siis oskasin oma mõtte viia kehasse.”

Vanusest

„Nõukogude ajal polnud sellist vanuselist survet kui hiljem vabariigi alguses, mil hakati massiliselt inimesi koondama. Arvestasin, et mind tabab teatris sama saatus. Kogusin endale mitmeid tantsurühmi, lendasin, väike makk käe otsas, mööda linna treeningtunde andes. Püüdsin igal võimalusel jätkata, see on mu elu, ma ei saa ilma oma tööta. Kui selgus, et mind ei kavatsetagi koondada, jätkasin teatris suurema koormusega. Tuli välja, et mind vajati.

Viimati olin laval 57aastaselt, teatri ballil ooperi „Carmen” mustlastantsuga. Pidin üksi, ilma taustarühmata, täitma kogu lava. Mul polekski see vanus nii hästi meeles, kui üks dramaturg poleks seda maininud välismaa külalistele – seepärast sööbis mällu. Aastad pole mu jaoks olulised. Mu elu on kulgenud ühest rollist teise. Enamasti on balletis noored tütarlapsed, kes armuvad, armastavad ja surevad ka noorelt. Nii ma elasin esimesed 20 tööaastat noore tütarlapsena, kes nagu ei vananenudki, ehkki olin juba abielus ja poja ema.”

Järeltulijatest

„Töö andis mulle võimaluse lapse saamiseks. Teatris planeeriti „Kratti”, kus mul oleks olnud blondi peretütre roll. Teadsin, et mulle blond kuidagi ei sobi. Läksin lavastaja Ida Urbeli juurde: „Seltsimees Urbel (siis olid kõik seltsimehed), ma nüüd natukeseks ajaks jään kõrvale.” Oli suvine aeg, teater käis operettidega ringreisidel. Kuni seitsmenda lapseootuse kuuni sain veel kaasa teha, kolme ja poole kuu peal olin veel tantsinud palja kõhuga Anitrat. Pidin lavastajale ütlema, et mul ehk enam ei passi…

Poeg sündis 1961. aasta sügisel. Kuu pärast sünnitust hakkasin treenima ja lapse kolmekuuseks saades tulin varvaskingades lavale. Ja ikkagi selles „Krati” blondi peretütre rollis.

Olen viiekordne vanaema ja seitsmekordne vanavanaema. Pojapojal Juko-Mart Kõlaril, kes on Viljandi Kultuuriakadeemia direktor, on neli last. Pojatütrel Kadri-Liisil on kolm last.

Mis seal salata, olen seda lastele ka rääkinud: ma pean ennast läbikukkunud vanaemaks. Nende elu on Tallinnas, minu oma Tartus. Eri linnades elades pole võimalik olla hea vanaema, kes ootab koolist tulijaid söögiga ja vannitab enne magamaminekut. Algusaastatel püüdsin nende juures käia, kuid suur töökoormus teatris ei andnud palju võimalusi. Suved muidugi veetsime koos.

Aga ma tunnen end väga õnnelikuna selle suure pere liikmena. Nad hoiavad mind enda lähedal. Meil on telefonis ühine grupp, kus oleme üksteise tegemistega kursis. Neist enamik on muusikud, tantsuteed pole keegi läinud. Poeg Margo on professor muusikaakadeemias. Tema abikaasa on doktorikraadiga muusikateadlane. Alles praegu tajun, milline õnn see on, kui su ümber on lapsed. Ka siis, kui oled nende kasvatamisest kaugjuhtimisel osa võtnud.”

Õrnusest

„Minu meelest on õrnus sama loomulik kui temperament, see lihtsalt on. Seda ma tean, mis on õrnus laval – kõik tuleb muusikast. Mulle on oluline tantsida orkestri saatel. Igal pillil ja selle mängijal on oma nüanss, mida ei tunneta lindilt tuleva muusikaga. Oli suur nauding kuulata, kuidas toimus üks või teine muudatus muusikas, ja tantsuga kaasa interpreteerida.”

Tugevusest

„Arvan, et pole võimalik nii kaua oma erialal püsida, mitte olles tugev. Kui abiellusin, tekkis meil probleeme minu töökoormuse pärast. Ikka pidin puhkuse varem lõpetama või olema proovisaalis kauem, kui mees seda soovis, ja ta tegi etteheiteid. Kuid tegin talle üsna alguses selgeks: lepime kokku, et kõik on sinu oma, aga töö on minu eraasi, mille vajalikkuse üle otsustan ma ise. Ma arvan, et see on minu tugevus. Tänu sellele püsisin laval nii kaua. Me reisisime palju ja pidime sageli enne puhkuse lõppu tööle tagasi tulema. Kui jõudsin harjutussaali, tundsin end taas hästi.

Mees oli päri, me aktsepteerisime teineteise vajadusi. Elus on oluline tunnistada teise vajadusi, kui vähegi võimalik. Meile see sobis, sest töötasime samas valdkonnas.

Baleriinile on tervet etendust tantsida pingutav. Järgmisel hommikul pole mingit tahtmist otsast alustada. Kuid kui sellest punktist üle saad ja treening on läbi, tunned, et on jälle väga hea olla.
Ka hiljem repetiitorina leiutasin mõne ergutava nipi, kui nägin hommikuses proovis väsinud inimesi. Noored on küsinud, kuidas ma suudan olla nii heas tujus ja toonuses. Vastan, et nemad annavad mulle jõudu. Ükskord leidis üks kavalpea: ahaa, sa oled siis ju vampiir! Enam pole ma tihanud öelda, et saan nendelt jõudu. Kuid kõik see ümbrus, teater, need seinad ja need inimesed on olnud minu jõu allikas.”

Emaarmastusest

„Mu ema suri 63aastaselt insuldi tagajärjel. Isa sattus Stalini ajal repressioonide ohvriks juba enne sõda, ta oli siis 41aastane. Need oli suured kaotused. Meie suguvõsas on enamik varakult siit elust lahkunud. Mul tiksub kuskil kuklas, kas mina ei ela mitte nende elamata elu.

Mulle on öeldud, et mul oli nii õnnelik lapsepõlv! Kust ütleja seda võtab? Elasime Uritskis üle raske blokaadiaja, kaotasime kõik, mis meil oli. Järele oli jäänud ainult ema armastus, mis tegigi mind tugevaks. See oli ainus, mis tal mulle anda oli, sest raha meil polnud.

Heino Aassalu, kes on minust monograafia kirjutanud, rääkis ikka, et mul peavad olema erilised geenid. Praegu räägitakse üldse palju geenidest. Mõtlen, et ju mu geenid ei ole siis väga negatiivsed! Ma pole alkohoolikuks või narkomaaniks hakanud, suudan ikka veel tööd teha ja suudan rõõmu tunda oma kasvandike arengust. Rollid teatris ja mu pere on minu jaoks olnud kõige tähtsamad.”

Hobidest

„Mu abikaasa Erich Kõlar oli äärmiselt aktiivne poja isana, nad leidsid koos juba maast madalast meestekesksed huvid – mootorpaat Kvissentalis, metallkonstruktorid, mudellennukid, lohed, kardisõit pioneeride majas… Poeg jõudis 17aastaselt kardispordis üleliidulise noorteklassi meistriks.

Sestap pole ma eriti oma hobisid arendanud. Loobusin teadlikult. Kui oleksin hakanud neid rõhutama, oleks see ehk ajanud midagi lõhki. Muidugi on muusika, kunst ja teater meil alati ühine olnud.”

Tarkusest

„Abikaasa on mind väga palju muusikaliselt kasvatanud. Tutvuse alguses polnud meil muud teha kui koos muusikat kuulata. Tal oli suur raadio ja plaadikogu. Ta valgustas ja õpetas mind, sellest oli ka tantsus abi. Hakkasin tajuma pillide nüansse ja erisusi: kuidas erineb klarnet oboest, millal alustab flööt või tuleb sisse fagott.

Ma ei unusta kunagi, kuidas tahtsin oma erudeeritust näidata Ida Urbeliga „Tiina” proove tehes. Olin noor ja tähtsust täis – küsisin, kas ma pean tõusma klarneti- või oboesoolo järel? Ta vihastas kuni juukselokkideni: „Teate, Poznjak, ärge kunagi tantsige pillide järgi, tantsige muusikat!”

Aastaid hiljem me arutasime seda ja naersime koos. Sain temalt abi ka, kui koos Vilimaaga oli käsil Stravinski „Ööbiku” lavastus. Ööbiku rolli eriskummaline käteasend ei võimaldunud näidata tantsu väljendusrikkust käte abiga. Urbel õpetas mind, kuidas on võimalik esitada väga kaunist ööbiku laulu kogu keha plastikaga.”

Abielust

„Mõtlesin noorelt, et proovin üks kord „mehel ära käia”. Kui otsustasin lapse saamise kasuks, olime küll abielus, aga ma polnud kindel, kui kauaks me kokku jääme. Teadsin ka seda, et ma suudan üksi lapse üles kasvatada.

Abikaasa ei armastanud minuga tantsida, sest ta kurtis, et kipun teda juhtima. Talle meeldis pidudel tantsida näiteks näitleja Herta Elvistega, kes allus tema juhtimisele. Ma ei oska selles osas kaasa rääkida, sest ma ise ei arva, et juhtisin teda. Kõik on suhteline.

Meil on olnud reegliks, et oleme teineteisega ausad, ei keeruta. See kandus üle ka töösse õpilastega – pigem ütle, et ei taha rääkida, kuid ära valeta. Kui ise oled aus, siis eeldad teiselt ka sama.

Mu abikaasa on 97aastane. Oleme koos elanud üle 60 aasta. Kõik, mis ma olen temalt pika elu jooksul saanud, püüan tasa teha. Oleme kokku kasvanud. Ta on osa minust ja see on loomulik.”

(Eesti Naine, jaanuar 2022)

24.01.2022