Loe

Armastuse piinakamber

Teatriteaduse Üliõpilaste Looži blogi, Oliver Berg

„Deemonid“ on Andres Noormetsa esimene lavastus vanemuislaste ridades. Tartlastele võib Noormets tuttav olla Mihkel Raua romaani „Musta pori näkku“ lavaletoojana. Ka võis Noormetsa lavastust „Vaikus“ näha seekordse Draama teatrifestivali põhiprogrammis. Nüüd tutvustab Noormets meile tuntud Rootsi näitekirjanikku, provokatiivset Lars Noréni. Tutvustab kahe kogenud vanemuislase ja kahe endlakast immigrandiga.

Just tutvustamisena see suuresti mõjub. Sissejuhatuse, soojendusena. Uued näitlejad, uus lavastaja, Vanemuisele uus autor. Sisuliselt kogu lavastuse kava on pühendatud näitekirjanik Norénile. Sealjuures tuleks mainida, et laval toimuv on oluliselt pehmem kui see, mis toimub Noréni tekstis. Teravust on maha keeratud, valikute tagamaad jäävad tegijate teada. Neist kompromissidest on küll veidi kahju, sest nii eetiliste kui esteetiliste piiridega mängivat autorit tutvustatakse suhteliselt mugavustsooni jäävates piirides. Šokki kartma ei pea. Tuum jääb siiski alles. Ja see tuum pole tingimata Albee „Kes kardab Virginia Woolfi?“, mis tuuakse paraku võrdluseks juba teatri enda veebilehel lavastuse kirjelduses. See võrdlus pigem pärsib „Deemoneid“, asetab valmisvalatud vormi, kuhu ta ei kuulu. Noormets muudab küll „Deemonites“ veidi rõhuasetust, ent laseb siiski dramaturgial tervikut kanda.

Mäng käib reaalsuse ja illusiooni piiril. Lavalt vaatab vastu teine lava. Platvorm, mis märgib Franki (Karpov) ja Katarina (Barabanštšikova) korteri elutuba. Platvormil paar hallikat kandilist patja istumiseks. Valge vaip, valge laud, valge riiul. Riiuli peal valge Macbook. Platvormi äärel alkoholipudelid, kõrval külmkapp, taga mustad ribakardinad, mille kaudu sisenetakse ja väljutakse ruumist. Siis veel tolmuimeja ja kolm valget lampi. Kujunduselt rõhutatult minimalistlik, tänapäevane elegants. Ruum on tajutav. See võib olla ükskõik kelle korter. Need inimesed oleme me ise. Meie naabrid, kelle tülitsemist läbi seinte kuuleme.

Nii algab etendus. Publik on veel valgustatud, kui Barabanštšikova kehastatud Katarina aluskleidis lavale tuleb. Neljas sein on turvaliselt olemas, aga ta paistab läbi. Ja samal ajal peegeldab. Katarina paneb mängima meditatiivse muusikapala, pühib lapiga põrandat, millele raputab seejärel sigaretituhka. Näoilme on väsinud, tühi. Seejärel lahkub ta ruumist. Tuleb edukalt riides Frank, koormatud liigutustega mees. Paksud mustade raamidega prillid, käes kilekott. Kilekotist võtab pappkasti, mille asetab rituaalselt lava keskel olevale lauale. Põlvitav Frank. Muusika kannab hetke. See rituaalne algus annab võtme ülejäänud etenduse avamiseks. Etenduse esimestel minutitel kiirguv püha puhtus jääb teispoolsusesse. Siinpool on argimaailm. Kolmapäeva õhtu. Inimesed kinni oma meeleheites ja kompleksides. Oma üksinduses, kust välja ei ulatuta. Mida tehakse kolmapäeva õhtul? Mitte midagi.
See on napp teater. Alasti ilma erilise butafooria ja viguriteta. Me näeme, kuidas näitlejad lava tagant tulevad ja sinna lahkuvad. Ruum ruumis. Lavastuses kasutatud muusika tuleb enamjaolt lavalt, kust näitlejad selle arvutist mängima panevad. Valgus on enamiku ajast fikseeritud, hoidmaks argist naturalistlikku olustikku. Üksikutes episoodides tuuakse kasvav pinge valgusega esile, ent see ei vii katarsiseni, vaid hajub tagasi argisusse. Ja see on hea. Pretensioonitu.

„Deemonid“ on armastuslugu. Ilma muinasjutulisuseta. Armastus on julm. Inimesed, kes ei suuda olla koos ja ei suuda olla lahus. Nagu Frank ja Katarina. Nagu nende naabrid altkorruselt, kelle nad külla kutsuvad. Nagu inimesed ikka. „Deemonid“ on kahtlemata väga tekstikeskne, vana hea sõnateater. Isegi klassikaline oma aja- koha- ja tegevusühtsuses. Neli tegelast pannakse ühte ruumi ja vaadatakse, mis juhtub.

Ega eriti midagi juhtugi. Lugu on staatiline ja seda sugugi mitte halvas mõttes. Pinge on õhus, ainult sel pole kuhugi laheneda. Pinge on lokaliseeritud. Tegelastevahelised suhted tehakse selgeks üpris kiiresti. Nad on väsinud, teineteisest tüdinud, ei taha seda kõike, ei jaksa. Aga midagi muud ei ole. Nii nad siis tammuvad ühel kohal. Mitte küll sõna otseses mõttes, sest liikumist on laval küll (tulemist ja minemist, riiete vahetamist, tantsimist ja muidu aelemist). Monotoonsust rõhutab ka hall koloriit lavastuse reklaamplakatitel. Need paar tundi, mida meile näidatakse, annavad tegelaste elust ammendava läbilõike. Katarina küsib Frankilt, millal ta psühhiaatri juurde läheb. Vastuseks on poole aasta pärast. Sellist ajakategooriat pole nende jaoks olemas. See on võimatu. Enam edasi see nii kesta ei saa. See on lõpp. See on algus. See on üks tavaline päev, üks tavaline õhtu, mil enda elu tavalist rutiinset etendamist lihtsalt ei suudeta enam jätkata. Maskid kooruvad. Dünaamiline staatika. Juuakse alkoholi ja räägitakse.

Noréni näidend nõuab igalt näitlejalt eneseületamist, lõpunimineva kannatuse kehastust. Parimatel hetkedel see õnnestub. Parimatel hetkedel on tegelastevaheline suhete rägastik usutav, on tõesti näha nende lootusetust. On füüsiliselt tunda nende piina, millega ollakse ära harjunud, millesse ollakse kiindunud. Kõige vahetumalt avaldub see pääsmatus sõnatutel hetkedel. Luhtunud läheduseotsingutes. Pilgud ja kehad. Frank silitamas Katarinat. Jenna otsimas oma mehe lähedust. Intiimsus, milleni ei jõuta, mille lunastust ei usuta. Kehadevaheline kaugus. Täiskasvanute julmad mängud, rollivahetused ja pidev üksteise üle trumpamine. Mäng käib võidu peale. Aga mis võitja saab, seda ei tea keegi.

Lausutud sõnad viivad tegelasi üksteisest ainult kaugemale. Sõnu paisatakse õhku, kõik räägivad, aga keegi ei kuula. Räägitakse samal ajal, kui töötab tolmuimeja või föön. Räägitakse üksteisest üle. Sõnum ei jõua kohale, sõnumit ei ole. See kõik on juba olnud, see kõik kordab ennast. Tihti räägitakse ainult selleks, et haiget teha. Liigutakse inertsist. Ja lõpuks hoiab just väsimus üksteisest neid koos. Pääsemist ei nähta, põgeneda pole kuhugi.

Näidendi ülesehitus põhineb paljuski vastanditel. Üks paar lastega, teine ilma. Ühed snoobimad, teised lihtsamad. Ja vastandid ka individuaalses plaanis, mida kohati küll liiga kontrastsetes toonides esile tuuakse. Maniakaalse femme fatale’i stiilis Katarina vastas on lapsemeelne kuldristi kandev kihistav Jenna, kes kurdab higistamist ja piserdab end pidevalt aerosooliga. Laurimaa mängitud Jenna lavaletulekust saab aru juba lõhna järgi. Ja mehed. Avameelse ja füüsiliselt liikuva Franki vastas kinniselt kramplik Tomas. Ja siis üleüldse naised versus mehed, osapooled varieeruvad. Noormets on ise öelnud, et Noréni süngevõitu teksti pole mõtet karta, sest materjali esitatakse kohati naljakalt ja kergelt. Publik saab naerda küll. Kuid seetõttu on sel kõigel vahepeal oht muutuda liiga kergeks, jandiks. Kergetest tükkidest Vanemuisel puudust ei ole.

Noréni tekst taotleb äärmuslikku loomulikkust, naturalismi. Näitlejale tähendab see loomulikkuse teesklemist (näitlemist), selle asemel, et olla loomulik. On kohti, mis jäävad ebaloomulikuks. Ent on ka momente, mil sõnu antakse edasi täpselt ja lõikavalt, mil tegelased ärkavad tõesti ellu. Ja esile jäävad just need hetked. Seda eelkõige teises vaatuses, mil rütm ja toon muutuvad. Intensiivistuvad. Hirm liigse kerglikkuse ees kaob, „Deemonid“ hakkab realiseerima oma potentsiaali. Siin on ehedat sügavust igas tegelases. Me näeme, kuidas laval lihtsalt ei näidelda, vaid tegelastevahelised kriisid elatakse tõesti läbi. Seda näeb laval harva. See ahastus on aus.

Näib, et näitlejatel läheb rolli kehastumiseks veidi aega. Võimalik, et veidi enam vabadust ja mänguruumi tuleks lavastusele kasuks. Just mängulisemates olukordades näitab Karpov end kõige tugevamast küljest, eelkõige kehalises mõttes. Sest sõnakesksusest hoolimata on „Deemonid“ väga kehaline. Puudutusi pole palju, igaüks neist on väljamõõdetud, omal kohal. Kuigi pole pea- ega kõrvaltegelasi, on Karpovi Frank siiski laval kõige kauem, liigub kõige vähem tegevusruumist sisse-välja. Tuuakse esile tema oidipaalne iha, määrav osa on surnud ema („emme“) tuhaga urnil. Franki surnud ema võib pidada ka viiendaks tegelaseks, ta kohalolu on laval pidevalt tunda, omamoodi intrigant. Detailidega tuuakse esile ka teiste tegelaste freudilikud kompleksid (noaga juuste kammimine, rinnapiima vallandumine, sõna „hellus“ põlgamine). On žeste ja pilke, mis ei torka kohe silma, ent kannavad tähendust.

„Deemonite“ lugu on suletud ring. Lunastust meile ei lubata. Seda võiks ju otsida lõpust, mis kuulutaks justkui uut algust, aga see on kõige endise kordamine. Järgmine ring. „Ainult see, kes lahkub, saab kunagi tagasi tulla.“ Ent tiirlemiskese jääb samaks. Lavastus moodustab niiviisi terviku. Seda kõike kannab ühte ruumi koonduv piin. Ja kõigele vaatamata sellest piinast ei loobuta. Liiga tuttav, liiga magus. Selle piina peale saab ainsana kindel olla. Lõpuks jääb kõigest niikuinii ainult tuhk.

Vanemuise „Deemonid“ läheb kaugele, aga ei lähe päris lõpuni. Oleks nagu kasvuruumi jäetud, mida loodetavasti täidetakse. Praegu jääb üldmuljena nagu midagi puudu. Kompromissid ja kohatine ebakindlus jäävad kummitama. Samas on puudustunne „Deemonite“ keskne teema – äkki ongi selline üldmulje ainuõige? Igatahes mõjub ta Vanemuise repertuaaris värskena. Siin on uut hingamist. Ja edasi?

TÜL teeb koostööd erinevate Eesti teatritega, eesmärgiga paisata veebi noorte kirjutajate vabas vormis tekste (kriitika, arvustused, teatritekstid, muljetused). Teatrite poolt piletid etendustele, meie liikmete poolt tekstid. See postitus on kirjutatud lavastuse “Deemonid” 27.09 & 03.10.2014 nähtud etenduste põhjal.

08.10.2014