Armastus teeb ameeriklaseks, naiivsus kärbib tiivad
Klassikaline ooper on nagu iga klassikaline asi. Kas meeldib või ei meeldi. Mulle meeldib. Samuti meeldis mulle lätlase Guntis Gailitise «Madame Butterfly».
Gailitise «Butterfly» ei püüa kaanoneid üle kirjutada ega epateerida. Lätlane näib uskuvat olemasoleva materjali jõudu – Giacomo Puccini muusikat ning Giuseppe Giacosa ja Luigi Illica kirjutatud libretot. Kohati ehk isegi ülearu. Nii on «unustatud» mitmed rõhud panemata, jättes liiga palju otsi lahtiseks, andes publikule tööd koju kaasa.
Selles Puccini suurteoses on ainult üks süžeeliin, kogu tegevus toimub ühes kohas. Reklaamleht ütleb, et «Madame Butterfly» on «lugu tüdrukust, kes võidab poisi armastuse, siis kaotab selle ja lõpuks teeb harakiri». Laval toimuvat jälgides me öeldule ühest kinnitust ei saa. Kas tüdrukul üldse oli, mida kaotada? On see armastuslugu või aetakse lembeteemade varjus sootuks globaalsemat poliitikat? Lõpuks jääb igatahes laip maha.
Peamise kahtlusalusena mängitakse ette Ameerika mereväeleitnant Pinkerton. Kellega on tegu? Teda kehastava Jan Oja laitmatu vokaalpartii taga puudub paraku selge karakter. On ta külmalt kaalutlev suhtekollektsionäär ja tsiviliseeritud barbar? Või hoopis süütu hedonist, tarbimisühiskonna laps, kes ei mõista oma mängu tegelikku hinda?
Kuna Pinkertoni motiivid on natuke hämarad, varieerudes stseenist stseeni, kaob etendusest eetiline mõõde, mis vaatajale eelseisva tragöödia suurusest aimu peaks andma.
Emantsipeerunud liblik
Kas süüdi on liblikapüüdja kavalus või liblika enda pime tung, mis teda vastupandamatult lahtise tule poole kisub? Või hoopis midagi kolmandat?
Ohver Cho-cho-san’i kujutatakse tavaliselt naiivse armastajana, kelle hukutab kohatu idealism. See on äärmiselt nõudlik roll: pole kerge olla üheaegselt 15-aastane tüdruk, noor ema ja hüljatud naine. Alla Popova tuleb oma ülesannetega hästi toime, ent lisab nimitegelase karakterile uue ja pisut ootamatu mõõtme.
Esimeses vaatuses on tema Butterfly 15-aastase geiša kohta kogu oma veetluses siiski tajutavalt jõuline ja täiskasvanulik. Teises ja kolmandas vaatuses jääb ta traagilise armastaja jaoks natuke liiga külmaks ja ratsionaalseks. Tema hääles ja hoiakus kõlab hoopis emantsipeerunud naise uhkus (mis seob kõnealuse etenduse peateema Ameerikaga hoopis teise ja sedapuhku positiivsema külje pealt).
Popova Butterfly pole naiivitar, lõpustseenides näeme laval pigem meeleheitlikku ema kui kompromissitut armastajat. Teda ei tapnud mitte kirg, vaid põhimõte; mitte süda, vaid mõistus.
Hoopis selgemat binaarsust kannab teenijanna Suzuki (Karmen Puis) ning kupeldaja Goro (Tõnu Kattai) lavaduett. Need tegelaskujud esindavad selgeid väärtusi, üksteisele diametraalselt vastanduvaid maailmavaated. Taavi Tampuu meeldejäävalt mängitud konsul Sharpless asub kuskil vahepeal.
«Madame Butterfly» kujutab hilisromantilise sentimentalismi vaimus patriarhaalset kultuuriruumi ning ajastuomast kaubanduseetikat, mille kohaselt on naine pelgalt sünnitusmasin ja madrats ning eluajaks ostetud kaup võib tänuväärset tarvitamist leida üksnes ühe kuu. Sellel taustal on raske eeldada, et sinisilmsel tarbijal peaks soetatud «mänguasjaga» emotsionaalne side tekkima.
«Madame Butterfly» on õpetlik: kui armastus ei tapa, siis teeb seda naiivsus, mõlemad ei tunne teatavasti riigipiire.
Tahtlik poliitiline mõõde?
Jaapanlanna Cho-cho-san vehkis küll Ühendriikide lipu ja konstitutsiooniga ning vahetas usku, ent hingelt ameeriklaseks ei saanud. Ometi osutus tema transformatsioonis määravaks just hingeline aspekt: normaalne ameeriklane poleks end tema olukorras iialgi tapnud.
Butterfly hukk on küll kurb, ent samas täiesti naeruväärne. Kompromissialdis kaasaeg näeb selles üksnes omaenese vastu pöörduvat põhimõttekindlust. Äril ja kaubandusel ei ole teatavasti traagilist mõõdet. Elus ei sünni katastroof tihtipeale mitte halbadest kavatsustest, vaid osapoolte erinevatest eeldustest. Kus lõpeb äri ja algab armastus ning vastupidi? Seal, kus need kohtuvad, lõhnab halvasti.
Miks on itaallaste kirjutatud lavaloo tegelasteks just ameeriklane ja jaapanlanna, kusjuures viimane hukub enesestmõistetava kerguse ja rahuga? Igatahes leidub selles valikus hilisema ajaloo paistel midagi prohvetlikku (pealegi toimub tegevus Nagasakis!).
Gailitise lavastuses jäi häirivalt silma riigilippudega vehkimine, mis andis kogu tervikule (tahtlikult?) poliitilise mõõtme, juhtides vaataja teadvust kirgedest eemale. Lavastaja püüdis justkui rääkida mitut lugu korraga, tabada üheaegselt mitut naela. Esietendusel läksid mõned löögid natuke huupi ja sihtmärgist mööda, aga enamik leidis otsitu, tabades kohati päris valusalt.