“Armastan! Armastan! Armastan!” – Tiit Palu tervitus lavastajale

Olen kuulnud vaimustavaid lugusid ajast, mil lennukipilet Tallinnast Tbilisisse maksis 16 rubla ja Eesti näitlejad sõitsid kas või üheks päevaks Gruusiasse, et näha Robert Sturua maailmakuulsaid lavastusi. Öeldi, et ainult inglased ja grusiinid oskavad õigesti tõlgendada ja mängida Shakespeare´i tragöödiaid, sest nad on sündinud aristokraadid. See on tõsi.

Sada aastat tagasi tegi Eesti kultuur ja teater alles oma esimesi samme. Minu koduteater Vanemuine oli esimene, kus hakkas tööle professionaalne trupp. Aastal 1910 koputas Vanemuise uksele üks väga noor tütarlaps, kellest sai Eesti kõigi aegade suurim näitlejanna. Tema nimi oli Liina Reiman.

Liinasse armus üks kuulsast Gruusia perekonnast pärit Tartu Ülikooli üliõpilane, kes tegi õnnetu armastuse tõttu enesetapu. Noor näitlejanna elas seda sügavalt läbi. Ta lahkus teatrist ning sõitis üksipäini rongiga Gruusiasse, et kohtuda noormehe perekonnaga. Ta koputas uksele, mille taga teda vihati; talle avati uks ja talle pakuti parimat vastuvõttu ja kaitset külaelanike eest, kes oleksid tahtnud ta tappa. Liina sai lähedaseks sõbraks noormehe õega. Kõigest sellest on Liina Reiman kirjutanud haaravalt oma mälestusteraamatus „Rambivalgus süttib“.

Minu jaoks on Gruusia olnud alati maa, kus elavad hiiglased. Nad on väliselt teistega sama mõõtu, kuid igaühe sisse mahub terve katedraal. Seda ei ehita ühe põlvkonnaga, selleks kulub vähemalt kaks tuhat aastat. Seda katedraali pole võimalik lammutada, ükskõik kui jubedaid katsumusi aeg ka valmistaks.

Mõni aasta tagasi oli minu teater kutsustud Tbilisi teatrifestivalile. Mängisime oma lavastust Vabas Teatris. Istusin teatri kohvikus ja püüdsin selle interjööri meelde jätta; tahtsin, et minu teatri kohvikus valitseks samasugune teatraalne ja õdus atmosfäär. Üks mees tuli minu juurde ja pakkus omatehtud konjakit. See on kõige parem konjak, mida ma elus olen maitsnud. See mees oli Avtandil Varsimašvili, Vaba Teatri omanik ja Tbilisi Vene teatri juht. Edasine, nagu öeldakse, on juba ajalugu.

Kohtusin mehega, kelles ühinevad suur kunstnik ja võimas organisaator, kuid kes on kõigepealt lihtne, avatud ja tark inimene. Olen nüüdseks näinud paljusid Avtandili lavastusi tema mõlemas teatris. Ükski neist pole tehtud niisama, kõigis neis on tähtsal kohal sõnum armastusest inimeste vahel ja aukartusest elu ees. Selline teater teeb maailma paremaks.

Tahtsin väga, et Avtandil lavastaks minu teatris kõige nooremate näitlejatega oma näidendi „Armastan! Armastan! Armastan!“. Sel aastal õnnestuski Avtandil Eestisse tuua ning tema lavastusest sai Vanemuise suure repertuaari tõeline pärl. See on kiirete reaktsioonide, suurte kujundite, tähtsate sõnumite teater, mis on tänasest päevast suurem. Tänasest päevast suurem, kuid siiski nii hästi tänases päevas: armastus võidab alati! Kriitikud on Avtandili meistriteosest üksmeelselt vaimustatud. Kui hästi läheb, saame tulla lavastust näitama ka Tbilisisse.

Loodan väga, et ei tule tagasi aega, mil peame lennukipileteid ostma taas rublade eest. Kuid kuskil on alati keegi, kes näeb lahendust kallaletungis, vihkamisest, kättemaksus. Sellele peame meie, kunstnikud, vastu asetama armastuse, sõpruse ja andestuse sõnumi.

Avtandil Varsimašvili on Gruusia kultuuri hiiglane, kes teab mis on kõige tähtsam ning oskab sellest rääkida inimeste keeles. Mul on õnn olla tema sõber.

Aitäh!
Palju õnne, Maestro!
Tiit Palu