Loe

Äraaetud hobused lastakse maha

Sirp

Rainer Jancise “TANTSUMARATON”: lavastaja Mai Murdmaa, Jaan Toomiku videoinstallatsioonid, Vanemuise tantsijad-näitlejad jt. Esietendus Tartu Sadamateatris 14. X.

Läinud reedel esietendus Tartu Sadamateatris Horace McCoy romaani “Äraaetud hobused lastakse ju maha?” ainetel valminud tantsulavastus “Tantsumaraton”. Väljakuulutatud “tantsulavastus” osutub ent antud juhul küll liig kängitsevaks žanrimääratluseks, kuna õieti oli seesinane täielik Gesamtkunstwerk, mitmesuguseid piire lõhkuv häppening, mille eripalgelisus ilmnes juba tegijate koosseisus. Nimelt võttis too vaimusünnitis kuju tänu Mai Murdmaa lavastaja-, kunstniku- ja koreograafitööle, Rainer Jancise heliloomingule ja stuudiotööle, Jaan Toomiku videoinstallatsioonidele, Vanemuise näitlejaile ning lisaks live-bändile koosseisus elektrikitarr-bass-trummid. Samas kõlas suur osa tollest ebatraditsiooniliste taktimõõtudega alternatiivsest rockmuusikast eesotsas Jancise nukralt kähiseva vokaaliga, tagaotsas elektrooniliste taustadega helisalvestisena.
Taotlus ajada segi reaalse ja mängulise piir avaldus kohe algul üsna selgesti, kuna selleks ajaks, kui publik saali jõudis, oli etendus juba käivitunud. Teatri fuajees, kus külastajad olid suletud saaliuste taga kannatlikult sissepääsu oodanud, oli äkitselt ülespuhutud pidulikkusega välja kuulutatud “tantsumaratoni MM-võistlused”, auhinnaks miljon raha jne ning registreeritud “võistlejadki”, kellest mõned ilmusid nagu muuseas otse uudistajate, nüüdseks juba publiku hulgast. Veel hiljemgi selgus, et osa aktiivsemaid “pealtvaatajaid” kuulub Horace McCoy väljamõeldud tegelaste maailma.
Fiktsioon ja tõelus segunesid eri tasandeil, erinevate väljendusviiside ja ülestikuste koodide kaasabil. Näiteks võis filmimeediumi vahendusel jälgida dokk-kaadreid tantsivatest inimestest kusagil lokaalis rahulikult õõtsumas, kontrastina elu eest väänlevate, “surmväsimuseni” rabelevate näitlejate-tantsijatega otse publiku silme all, küsimuse tõustes, kumb on rohkem päris. Lisatõlgendusvõimalusena – kes oma rolli rohkem sisse elavad? Vahepeal aga ilmus ekraanile reaalajaline kajastus “võistlejate” lavatagustest afääridest, mis leidsid aset nii lava taga kui ka “lava taga”, ühtaegu nii tegelikus kui fiktiivses ruumis. Etendus lihtsalt ei mahtunud traditsioonilisele näitelavale ära, paisutades hõlmatava ala piire, umbes nagu baroksed taiesed, mis kipuvad vägisi oma raamidest välja punnitama. Ühtlasi lisas ekraanil esitatule veel täiendava tinglikkusefiltri “lavataguste” dialoogide sünkroonne pealelugemine.
Pidev mäng reaalsuse tajumise eri tasanditega ei teinud etendust ennast muidugi põrmugi usutavamaks, ei toonud lähemale üldisele tegelikkusetunnetusele, otse vastupidi – eksponeeris lavastuse tinglikkust, tehtust. Omamoodi irooniline (taotluslikult või mitte), et kooskõlas kaasaegse tendentsiga pakkuda multimediaalselt küllastunud simulatsiooni pöörati ka “Tantsumaratonis” tähelepanu eelkõige vormiaspektile, spektaaklile, sisu kahvatudes tagaplaanile mingiks sügavmõtteliste ideede heiastuvaks skeemiks, mille võimalustest realiseerusid vaid kõige esmasemad.
Irooniline, sest deklareeriti, et etendusel on sotsiaalkriitiline tähendus: see olla suunatud võistlejaliku tarbimisühiskonna “tantsi, kuni kukud” mentaliteedi vastu. Peatuda ei tohi, võita tuleb iga hinna eest jne. Kasutati aga sellist väljendusvahendite ja vormivõtete hulka, mis ühest küljest viitab sama ühiskonna tellimusele, teisest aga keerab vindi hoopis üle ning esitatust saab omamoodi paroodia. Lavastuse aimatav õõnsus jäljendas niiviisi kogu selle hullumeelse rabelemise tühjust ennast, kuid samal ajal mõjus ka viitena harjumuspärase kriitika olemuslikule sisutusele, teesi ja antiteesi paratamatule sarnasusele.
Lavastusel väideti olevat ka universaalne ja üldinimlik tähendus ning üldistamisvõimalusi muidugi leidus. Kõikehõlmav absurditunne ja eksistentsiaalne äng, peeglid ja labürindid, tiirlev olemasolu, igavene saamine… Nende painavate ja ometi ligitõmbavate ideede sugestiivseimaks avalduseks võib pidada lavastuse sisulis-vormilist kulminatsiooni I poole lõpul, kui pääses valla dionüüsiline tramburai: üle terve pimenenud saali lehvisid tantsijate kuratlikult võbelevad varjud, inimelu läbivad enesekehtestamispüüdlused ei eristunud enam tuvide siginast-saginast ekraanil ning kohutava tõe väljendusena kostsid sansaara kõrvulukustavad möirged. Stseen oli niivõrd võimas, et vahepausil fuajees teatrikülastajate melus ringi jalutades ei suutnud ma välja köhida ebamugavat tuvi-tunnet.
Kuid seejärel, otsekui kurnatuna intensiivsest ilmutusest, hakkas etendus ennast kordama ja sõna otseses mõttes käis maha – kuni hüpnootiliselt jõuetu lõpuni. Üle publiku laotus ütlematajätmise vari.

21.10.2005