Loe

Anne Reemann ja Saara Nüganen: hoolimata vanemate soovitusest, siiski näitleja

Siiri Rebane, Õhtuleht

Nagu perekonnanimigi viitab, on noor näitleja Saara Nüganen pärit näitlejate perest. Ei soovitanud ema Anne Reemann ega isa Elmo Nüganen tütrel oma elu teatriga siduda, aga ometi lavakooli Saara astus ja näitleja temast sai.

Saara Nüganen (29), näitleja

Õde Maria-Nettiga, kes on minust kolm aastat noorem, olime tihti vanematega kaasas Linnateatris, kus nad mõlemad töötasid ja ema töötab praegugi. See ei tähenda, et me oleksime pidanud seal vanemate silma all olema. Me ise tahtsime nendega teatrisse minna selle asemel, et kodus olla. Kuigi kodus oli ka tore — meil oli väga tore lapsehoidja ja õhtuti olimegi tihti temaga, kui vanematel oli etendus.

Ema on töötanud Linnateatris näitlejana 33 aastat, sellest saati, kui ta 1988. aastal konservatooriumi lavakunstikateedri lõpetas. Isa töötas samas teatris peanäitejuhina alates 1992. aastast kuni tänavu suveni. Ema on oletanud, et lihtsam oleks ehk olnud, kui ta poleks olnud oma mehega samas teatris, aga teisalt – ta ei ole igatsenud ühegi teise teatri järele. Linnateatris oli oma seltskond, sõbrad.

Minu kui alustava näitleja elu teeb see pigem raskemaks, et vanemad on tuntud näitlejad, sest ootused on suuremad. See, et ma ise ka tahan näitlejaks saada, sai mulle selgeks üsna varakult, kuigi võitlesin selle tunde vastu. Mind võlus, kui huvitav see amet on, kui palju endas kätkeb – nii palju ideid, oskusi, tundeid, elusid, maailmu. Vanematele ei pidanud ma oma näitlejaks saamise soovist rääkimagi, nad said ise sellest aru ja ega see neile ei meeldinud. Ema tahtis, et minust saaks hambaarst, sest see on väärikas elukutse ja hambaarstid teenivad hästi.

Paratamatult võtsid vanemad tööd ka koju kaasa ehk rääkisid oma teatrijutte. Isal olid lisaks oma teatrile ka välismaal lavastused, nii oli meiega rohkem kodus ema, kes tegeles ka rohkem meie muredega. Isa tahtis meid rohkem hellitada ja järele anda, ema püüdis hoida rangemat joont.

Ma ei ole kunagi olnud selline tegutseja nagu ema, mulle meeldis niisama ta süles olla ja kuulata, kui ta laulis või raamatut ette luges — see oli mu kõige lemmikum asi maailmas. Ema tegi alati tegelastele ka toredaid hääli. Ühistest tegevustest koos emaga meeldisid mulle söögitegemine ja õmblemine.

Väiksena mulle pigem meeldis, et ema on selline rahmeldis, aga nüüd hakkab see pisut tüütuks muutuma. Kõike on tal vaja kogu aeg teha ja jõuda! Teist sellist rööprähklejat ma ei tea. Ise olen pigem rahulikum tüüp. Ma ei tunne end süüdi, kui pole viitsinud kella kaheks veel voodist üles tõusta või kui mul pole ootamatutele külalistele midagi pakkuda. Vabandust, ma tõesti ei jaksa kõike. Aga ema jaksab! On üks asi, mis pole ajas muutunud — ema pehmed käed. Neid näen vahel uneski.

Emalt olen õppinud, et kui midagi teed, tee hästi. Tuleb läbi mõelda, aega panustada, südamega teha. Ema üks raudseid põhimõtteid on olnud, et valetada ei tohi. Ja uhkustada ja kiidelda ei tohtinud ka kunagi, et vaadake, kui lahedad asjad mul on või kui hästi ma midagi oskan. See oli häbiasi. Kui sul midagi hästi välja tuleb, küll märgatakse. Ei ole tarvis ennast upitada. Ja veel — ema ei olnud kunagi liiga korralik. Alati oli ruumi äpardusteks, spontaansusteks.

Näitleja sai emast tänu Liina Tennosaarele, kellega ta oli tutvunud malevas. Liina kutsus ta Tombi rahvateatrisse ja soovitas ka teatrikooli minna. Ema arvab, et ilma Liina utsitamiseta poleks ta ehk julgenud lavaka katsetele minna. Aga ta läks ja sai sisse. Esineda oli meeldinud talle juba varem, nii laulu- kui ka tantsunumbritega. Selles mõttes oleme väga sarnased.

Ema on väga hea näitleja. Ma pole näinud ühtegi tema osatäitmist, mis mulle ei meeldi. Ta tahab erinevaid tüüpe mängida ja kõige rohkem naudib vist natuke totakaid tegelasi ja ka stilistikat, kus saab natuke üle võlli lollakas olla. Seda lubab suur teatrilava rohkem. Ema ei armasta igavaid rolle — tegelasi, kes on kirjutatud tarbe pärast, aga kel pole kuju ega vormi.

Õnneks oskab ta igavast rollist teha huvitava. See ongi ehk tema kõige suurem tugevus. Kinoekraanil mõjub ta orgaaniliselt, ta on väga ilus. 1990. aastal valminud mängufilmis „Sügis“ mängisid ema ja Liina koos Maalit ja Juulit.

Ma ei teagi, millistest rollidest ema unistab. Kindlasti küsin järgmine kord, kui näeme. Aga tean, millest ta kindlasti unistab — et lapsed tuleksid koju. Kõik ta kolm tütart elavad nüüd mujal.
Kui küsitakse, millega ema veel tegeleb peale teatri, kodu ja laste, siis vastaksin, et he-hee, millega ta ei tegele! Aiandus, kokandus, käsitöö ja selle kõikvõimalikud liigid. Igal aastal on tal uus tuhin, uus hullus peal. Kuni tuleb järgmine. Viltimine, kangastelgedel kudumine, õmblemine, konstrueerimine … Mul on kõigist ta huvialadest kodus midagi — vaip, sall, müts, sokid, kleidid, kimono, öösärk, seljakott …

Anne Reemann (58), näitleja

Kui laste ema ja isa mõlemad teatris töötavad, on muidugi teatrimaja lastele tuttav. Ikka olid nad väikestena vahel meiega teatris kaasas, aga väga palju me ei tahtnud neid sinna kaasa vedada. Kui nad juba koolis käisid, tulid nad pärast tunde küll tihti teatrisse.

Saaral oli huvi teatri vastu juba lapsest saati, ta õppis ka teatriklassis. Ta püüdis seda huvi endas isegi maha suruda, sest väga toetavad me selles polnud. Ma poleks soovitanud oma lapsele näitleja elukutset, ma lootsin, et ehk leiab ta endale muu tee, mis teda huvitaks. Kas just hambaarstiks, aga midagi muud kui näitlejaks. Hambaarsti variant tekkis vist sellest, et üks Saara ristiemadest on hambaarst.

Aga ju siis oli temas see tahtmine näitlejaks saada ikka nii suur, et hoolimata püüdest seda maha suruda, ei saanud ta teisiti, kui et astuski lavakasse. Ta läks katsetele nii, et meile ei öelnudki. Alguses läks ta dramaturgiks õppima, aga õpingute ajal sai ta võimaluse see suund näitlemise omaga asendada.

Kooli ajal oli tal palju huvisid, aga teatrihuvi oli ikka teistest huvidest üle. Näiteks musikaalsed on kõik me lapsed, aga nad pole väga tahtnud pilli harjutada.

Pärast lavakooli lõpetamist 2016. aastal sai Saarast Endla teatri näitleja. Paraku kuulub see elu juurde, et suureks saades lähevad lapsed kodust ära, aga emana ikka igatsen nende järele. Ikka tahaks, et keegi lastest oleks kodus, aga enam pole kedagi.

Alates eelmisest aastast töötab Saara Tartus Vanemuises. Endla tundus huvitav teater ja hea võimalus tema jaoks, aga nüüd tundub, et ka Vanemuisesse minek oli õige otsus – seal on noori palju ja võimalusi justkui rohkem. Võib-olla oleks päris tore ka tütrega samas teatris töötada, aga teisalt — ega see päris lihtne polegi. Aga huvitav oleks küll koos midagi mängida. Niipalju oleme saanud samas teatris töötada, et kord asendas ta meil üht lapsepuhkusel näitlejat.

Õed on Saarast nooremad – Maria-Netti on 26 ja Sonja 18. Netti lõpetas Amsterdamis kunstide koolis koreograafia eriala. Ta elab praegu ka seal, aga osaleb vahel ka Eestis mõnes projektis. Sonja lõpetas põhikooli Vanalinna Hariduskolleegiumis ja siis astus Pärnu Sütevaka gümnaasiumisse. Ta tahtis väljakutset. Mu kolm tütart on mõnes mõttes erinevad, aga neis on ka palju ühist. Netti on ehk kõige erinevam ja omamoodi mõtlevam.

Ma ei saa öelda, millised Saara rollid on mulle kõige rohkem meeldinud, sest palju on mul nägemata, eriti Tartus, ma ise olen ju õhtuti kinni. Endlas nägin õnneks ära „Elu ja armastuse“, kus Saaral oli kandev roll. Tore oli ta osa ka filmis „Talve“ ja Kiidjärve suvelavastuses „Vana klaver“ oli tal mitu rolli. Esietendusele ta enamasti ei luba mul minna, saan sellest aru.
Arvan, et Saara on sõbralik inimene, küllaltki empaatiline, vastutulelik, ei ole väga kapriisne. Kui ongi kapriisne, siis ainult minuga, mitte oma töös ja kolleegidega.

(Õhtuleht, 16.11.2021)

16.11.2021