Animaatori unenägu
Hakatuseks jätan ma ütlemata kõik, mis ma arvan balletist tänapäevases kultuurimudelis. Pole oluline.
Saab rääkida animatsioonidest ja nukkudest ja kostüümidest. Ja, hämmastav küll, aga saab rääkida isegi viidetest kirjandusele ja muudele väljaspoolsetele asjadele. Igasugune balletilisele alusmaterjalile toetuv kunst kipub muidu ikka ja jälle olema oma viitemootoritelt täiesti surnud, hermeetiline ja lämbuv asi iseeneses.
Kaspar Jancisel on õnnestunud sellest hermeetilisest programmilisest umbsusest läbi liikuda ja väljaspoolseid kontekste natukenegi sisse lülitada.
Paralleelide tõmbamine Alice’i-raamatu ja teatrivariandi vahele oleks kiuslik ja rumal tegu. Erkki Luuk kirjutas artiklis «Tõlge. Mugandus. Adaptsioon» (TMK 12/2003): «Originaali «headus» on tegelikult halb soovitaja. Kui teile meeldis algupärand, siis tõenäoliselt ei meeldi filmiversioon (ja võib-olla isegi vastupidi).»
Üks hoopis teine lugu
See on tõde. Kui ma võtaksin arvustuse aluseks oma pikaajalise kooselu Carrolli tekstidega ja tema kohta kirjutatud analüüsidega, siis ei leiaks ma kusagilt vajaliku suurusega haamrit, et etendus laiaks lüüa.
Aga see oleks kohatu. Sellepärast ei mõtle ma neile seostele üleüldse. Raamat on siin andnud lihtsalt ühe loo, mille järgi hakati rääkima ühte, natukene küll sarnast, aga olemuselt täiesti teist visuaalset lugu.
See transformatsioon on andnud Jancise animaatori-ajudele põhjuse mängida lastele ette üht mängu. Selle mängu mängimisel on ta kohati olnud kaunikesti leidlik. Ajuti on balletivorm küll leidlikkuse maha surunud ja iseenda sinna peale kirjutanud, aga siis on animaator jälle välja pääsenud ja mängu ära päästnud.
Kaks selget siirdesuunda oleks Theaterlabor Bielefeldt ja prantsuse mehaanikafriigid nagu ALIS-trupp või Philippe Decouflé seadeldiste-ehitajad. Kõik nimetatud on tehnilises leidlikkuses ja rafineerituses läinud märgatavalt kaugemale, aga Jancise võimatuses olla võrreldavalt väljaarendatud võib süüdistada ka siinse mehaanilis-tehnoloogilise teatrisuuna peaaegu olematuid traditsioone. Igaüks, kes midagi sellist tegema hakkab, on sunnitud alustama algusest.
Või siis ka mitte. Sest väga palju «Alice’i»-etenduses nähtud multimeediast on Eesti väikestel lavadel juba maailmatum aeg tagasi läbi mängitud. Peeter Jalakas on aastate jooksul olnud teedrajav jõud oma lavaliste videooperatsioonidega. Näiteks kolmepaneeliline ekraan «Alice’is» oli peaaegu identselt olemas juba Krahli «Graalis».
Ka mina sain tunda äratundmisrõõmu: aastal 2000 Teatrilaboris välja toodud «Silmateras» kasutasime ka mitmetasandilisi ekraane, et muuta videopilt ruumiliseks. Ja tasapinnalisi Monty Pythoni stiilis flash’i-animatsioone on kaaslased Lendavast Hollandlasest lendama pannud juba aastaid.
Värskeid tuuli filmist
See viitab tegelikult tervitatavale ja ootuspärasele protsessile. Asjad ja tehnilised lahendused, mis pikka aega kvalifitseerusid eksperimentaalseteks ja mis tekkisid peavoolust kaugel radikaalses perifeerias, hakkavad nüüd tasapisi riigiteatrite alalhoidlikele lavadele jõudma. Katselendurid saavad rõõmuga näha oma tööde vilju.
Ainus probleemne punkt on, et pole sugugi kindel, kas Jancisel on olnud üldse võimalust selle küllalt kitsalt kanaliseeritud ja mitte liiga hästi nähtava tehnoloogilise teatritraditsiooni olemasolule toetuda.
Ma ei oleks eriti üllatunud, kui osutuks, et ta mõtles need lahendused ise välja ja ei olnud üldse teadlik, et neist enamik on siinsamas väga lähedal juba palju radikaalsemates vormides läbi katsetatud. Seda tuleks võtta kui etteheidet siinse teatrimõtte leviprobleemidele ja kindlasti mitte Jancisele.
Tsitaatidest. Üks sidestus oli tõeliselt hea. Teises vaatuses viitas kuninga, kuninganna ja kogu nende pildi disain nii teravalt kunagisele Vive Tolli illustratsioonidega raamatule, et kogu selle deliirne õhkkond ja vibreerivalt skisoidne dreamscape lahvatas korraga lavale. Sellel hetkel tabas Jancis küll puhtalt märklaua südamikku.
Kokkuvõte on sama, mis Von Krahli «Lume» vaatamise järel. Persoonid, kellel on filmipõhine ettevalmistus, on siinses teatriruumis alati teretulnud. Nad elustavad teatrit, muudavad selle veidra kunstivormi normaalsemaks ja vaadatavamaks. Isegi lapsed rõõmustavad selle üle.
«Alice Imedemaal»
Lavastaja-koreograaf Mai Murdmaa, kunstnik Kaspar Jancis, helilooja Sandor Kallos
7. veebruaril Vanemuises