Andrus Vaarik lavastab komöödiaid. Vastutustundetult

Homme esietendub Ülenurmel põllumajandusmuuseumi amfiteatris Eduard Vilde «Vigased pruudid». Lavastab Andrus Vaarik. Rääkisime lavastajaga, kes ennast lavastajaks ei pea, mõned päevad enne esietendust veidi juttu.

Olete kuskil öelnud, et lavastate praegu komöödiaid, et hiljem tõsisemate asjade peale üle minna. Näitlejana tulite teatrisse samamoodi
Jah. Olen öelnud ja tulin küll. Komöödiat on hea mõnusalt vastutustundetult teha.

Misasi on komöödia?
Nojah. On öeldud, et koomiline efekt tekib siis, kui nähakse teise inimese traagikat.
Tegelikult tuleb komöödiasse suhtuda ikkagi «po stanislavskomu». Tegelastesse nagu ka Ibseni või Tšehhovi tegelastesse. Tegelastel on ikka teatud hulk informatsiooni. Nad ei ole sinust lollimad. Ja kui neil on näitemängus infot vähem, siis ega nende vaimsed võimed ei pea sinu omadest väiksemad olema.

Aga mis mõttes siis saab vastutustundetult lavastada?
Ses mõttes, et sõimata ei saa. Kriitikuid ega kedagi ei huvita. Saab tõesti vaikselt ja vastutustundetult proovida.

Ma olen viimasel ajal sattunud vaatama väga palju Eestis tehtud komöödiaid. Ja ma väidan, et kui neid saimoneid ja kuunisid Broadwayl sellise suhtumisega tehtud oleks kui siin, siis ei oleks need menutükid. Meil on tegemist puhta kassatäitega, kus puudub igasugune loominguline ambitsioon.
Nii ei saa ka päris öelda, ma arvan. Aga mul puudub ka igasugune missioon. Ma ei taha mitte midagi tõestada, midagi parandada. Ma ei taha öelda, et nii peab teatrit tegema, nagu mina teen. Ja ma ei pea ennast üldse lavastajaks, tegelikult.

Kas näitlejana tahate maailma parandada?
Ei taha. Pole see sõna.
Lõbusamaks ja rõõmsamaks muuta – selles mõttes küll parandada, jah. Meil on üks elu ja mis siin mossitada on?

Kui palju erineb teie jaoks näitlejana oma rolli lavastamine terviku lavastamisest?
Noh, siis on lihtsalt seitse rolli lavastada. Ma mängin kogu aeg kaasa. Minu lavastamine ongi rolli lavastamine. Soovituslik. Mina teeksin siin nii – vaata, kas sulle sobib. Näitleja tööriistade pealt.
No ja rütme ja temposid ma ka tajun. Näitlejana küll mitte eriti hästi, aga kõrvaltvaatajana küll. Tegevusliku analüüsi meetodit valdan ma üldiselt väga nõrgalt. Koolis meile seda ei õpetatud, praegu võib-olla hakkan vaikselt pihta saama.
Ega Eestis paljud seda ei valda ka – Ingo Normet, Kaarin Raid, Merle Karusoo.

Olete tohutu rollidiapasooni ja kogemusega näitleja, kes on töötanud paljude lavastajatega. Kui palju te teiste lavastajate töömeetodeid kopeerite?
Ma mäletan, muuseas, halvasti. Ma olen väga ühepäevaliblikas. Ma õpin refleksitasandil – kui nii saab öelda.
Mõned käsitööoskused muidugi hakkavad selguma. Näiteks, mida kindlasti proovide alguses peaks tegema.

Mida peab tegema?
Inimesed, kes näitemängus, peab näitlejatele huvitavaks rääkima. Ma pean selle materjali neile huvitavaks tantsima. Sest see on ka lavastaja ülesanne – hoida ükskõik mis vahenditega esikani entusiasmi üleval.
«Klatshi» mängisime 28 korda ja seal arenesid rollid südantsoojendavalt. Ma olin mängiva lavastajana kogu aeg kaasas ja norisin nende kallal. Eks nad olid must tüdinud ka
Aga osad kaifisid küll. Tiit Sukk võttis seda suisa õppesemestrina – kuidas sitcom’i mängida.
Mu enda diletandist tütar arenes ka väga.

Viimased tööd – «Klatsh» ja «Vigased pruudid», New Yorgi high-society versus põlvini mudas eesti asi. Kas nende tööde juures on ka mingi põhimõtteline vahe?
Ei ole. Mõlemad on kauged olustikud, mentaliteedid. Mõtlemine, see informatsioon, millega nad opereerivad, on mulle suhteliselt tundmatu.

See annab võimaluse heas mõttes valetada? Inimesi välja mõelda?
Mind huvitas rohkem just arusaamine, et miks nad niimoodi käituvad. Ma ei mõtle neid välja – Vilde on nad mulle sellistena andnud. Ma tahan teada, «miks?». Teatava piirini ma muidugi poogin neile külge mingeid mulle arusaadavaid omadusi. Et neid mõista. Selles tunniajases jandis.

Miks nad siis nii käituvad?
Nad ei tea. Need kaks tüdrukut alustavad tükki sotsiaalses seisundis, mis on võrdne looma staatusega. Nende maailm ongi selline loomariigi maailm. Lihtsad, primitiivsed väiksed soovid ja unistused.
Ja minu jaoks saavad nad tüki kestel subjektideks. Hakkavad aru saama, et peale kohustuste on ka õigusi. Et maailm on ikkagi nende jaoks ka, mitte ainult vastupidi.
Kui see nii välja ei tule, mis siis. Ja ega see ei peagi niimoodi välja tulema. Aga vähemalt on see kont, mis on minul ja näitlejatel hambus.
See on kahe looma inimeseks saamise lugu.

Kui palju nende vigaste pruutide käitumismotiivid erinevad 80ndate lõpu Toomas Kirsi telelavastuses esinenud vigaste pruutide omadest?
Seal me tegime lihtsalt janti. Travestia oli huvitav. Seal ei olnud keegi eriti analüüsivõimeline.

Nüüdne ei ole jant?
Ei, ikka on. Aga Me ei arva, et see nüüd parem oleks, mõlemad on omas ajas See jant kirjeldab reaalset elu.

Igal inimesel on mingi põhiidee, kreedo, mille järgi ta elab.
Jah, oma kümme käsku on meil kõigil, aga kas neid peab postuleerima. Peale kõige muu kõlab see alati loosunglikult.
Ja mul puudub absoluutselt igasugune enesekindlus öelda, et ma tean, mismoodi on õige. Igaühel on ikkagi oma elu. Ja teater ei ole õhtukool. Igasugune õpetamine on oma näo järgi väänamine.
Võta näiteks Karusoo, üks sotsiaalsemaid lavastajaid, ta ei paku praktiliselt kunagi mingeid lahendusi. Ta näitab probleemi, mis teda erutab. Sealt edasi mõtleb igaüks ise. Samal teemal:
Ja oma kreedo, muidugi; on asjad, mis on täiesti talumatud, on asjad, mida väga hinnatakse. Aga see paistab niikuinii välja. Isegi näitleja töös. Näitleja mõjub alati mingil määral propagandistina – ta teeb asju isiksuse pealt. Kui ta on isiksus.