Andrus Kivirähk ristab meest ja metskitse
Täna õhtul esietendub Vanemuise teatris Mati Undi lavastuses Andrus Kivirähki «Romeo ja Julia». Algselt Loomingus ilmunud novell, mis sisult poolskandaalne – seni lambaid armastanud ohmakas külapoiss Romeo armub imekaunisse metskitsepreilisse
Andrus Kivirähk, miks te selle teksti kirjutasite, kust see tuli?
Tuli selline hull idee, siis veel soov katsetada niisugust eriti ülevat ja poeetilist stiili… Väga lõbus oli endal kirjutada. Tegelikult on ju säärased mahajäänud urkad Eestis täiesti olemas, metskitsed küll majade vahel ei luusi, aga inimesi kah peaaegu ei ole.
Ja need üksikud, kes siiski veel ringi vantsivad või mingis lagunenud bussipeatuseputkas lösutavad, näevad väga kahtlased välja.
Aga ega see tähenda, nagu oleks «Romeo ja Julia» kirjutamisel mingi sotsiaalkriitiline põhjus. Ei, see on ikka lihtsalt üks kirjanduslik vallatus. Siis tuli Toomas Väljataga mõttega anda see novell Peeter Lauritsale kujundamiseks ja seejärel eraldi raamatuna ära trükkida. Ja hiljem tuli Ain Mäeots ideega teha selle loo põhjal ka lavastus.
See on veel kord üks näide sellest, kuidas tekst ise oma elu elab ja laias ilmas ka autori abita hakkama saab.
Kas olete prooviprotsessiga kuidagi kokku puutunud, miskit näinud? On teil ettekujutust Undi dialoogist, lavastusjoonisest?
Käisin paaris proovis, lihtsalt vahtimas. Mulle meeldib proovides istuda, tore on näha, kuidas sõna lihaks saab. Dialoogi tekitasin ma ikka ise, Unt vist lisas paar rida Shakespeare’ilt.
Proovis oli küll kohati pööraselt lõbus, mina olin igatahes väga rõõmus seda kõike nähes. Kuidas Lembit Eelmäe laulis! Väga uhke. Ja Kersti Heinloo Julia oli nii kena metskits, et pole midagi imestada, et Romeo temasse ära armus.
Kuidas suhtuksid briti vaatajad või The Royal Shakespeare Company näitlejad Verona armuloo sellisesse interpretatsiooni?
Ei mina tea. Ja kes see seda neile ikka näitab? Istugu oma Inglismaal ja tundku rõõmu sellest piskust, mis neil on, ärgu lootkugi, et neile Unti ja Kivirähki näidatakse!
Päris siiralt, mis on teie «edu saladus»?
Kõige lihtsam vastus – ju siis inimestele meeldib see, mida ma kirjutan. Mingit vandenõu ega salaprotokolle siin taga ei ole, püssiga kedagi saali ei aeta, minu raamatute lugemata jätmise eest vangi ei panda.
Miks meeldib? Ma ei tea, ega ma kellelegi sihilikult meeldida küll ole üritanud. Ainult iseendale, seda küll – kui ma kirjutan, siis ikka nii, et ise rahul oleks. Küllap siis on Eestis palju selliseid inimesi, kellel on minuga sarnane maitse.
Võib ju muidugi väita, et kuna ma kirjutan pidevalt ajalehes ja lobisen raadios, siis olen ma rohkem inimeste silme all kui mõni metsaküla poeet ja et mis siis viga raamatuid ja näidendeid müüa, kui populaarsus nagunii taga.
Eks see ole mingis mõttes muidugi tõsi ka, inimene eelistab ikka tuntud nimesid, aga ju on nad ikka minu tekstidest ka mingi positiivse laengu saanud, kui nad neid üha uuesti tarbima tulevad.
Kui paha maitse suhu jääks, ega siis enam teist korda hammustataks.
Millised on teie maailmavallutuslikud ambitsioonid – tekstide (mõtete, tunnetuste) «eksport» muukeelsetesse ruumidesse?
See ei ole minu mure. Minu asi on kirjutada uusi tekste, mitte mõelda sellele, kuidas vanu asju laia maailma saata. Raamatud ja näidendid peavad maailma vallutamisega ise hakkama saama, ja saavad kah.
«Rehepappi» on nüüd tõlgitud päris mitmesse keelde ja mina pole küll selle nimel minutitki vaeva näinud, kedagi «ära rääkinud», meelitanud jne… Aga ega sellestki midagi hullu ole, kui mõni hea asi iialgi teistesse keeltesse ei jõua. Vähemalt eesti keeles on see olemas ja eks see ju eestlastele kirjutatud ongi.