Anatoli Tafitšuk tuleb Tartu publikut võluma

Jaan Olmaru, Tartu Ekspress

Eesti Televisiooni „Erisaatest” rahvale tuntuks saanud Anatoli Tafitšuk astub peagi üles Vanemuise laval, kui ta hakkab mängima peaosa uues lastelavastuses „Ninasarvik Otto”.

Olete Järvamaal üles kasvanud, aga nüüd kogu aeg Tallinnas. Kas maale tagasi ei tõmba?

Ma olin maal kuni 18. eluaastani. Tegelikult on mulle lapsest saati pakkunud huvi näha, mis toimub suurtes keskustes. Kuigi lapsepõlv oli imetore. Ma käin ka nüüd vahepeal maal ja võtan aja maha, kuid sinna tagasi elama ei tõmba. Aga kes teab, mis paarikümne aasta pärast saab.

Viljandi teatrikooli lõpetanutel on üsna raske Eesti teatritesse murda ja sellega seoses on räägitud näitlejate ületootmisest. Kas näitlejaid on Eestis liiga palju?

Tõsi ta on. Ma isegi mõtlesin selle peale, kui Viljandis kooli lõpetasin, et järjest tuleb uusi noori iga aasta peale. Aga ma ei oska öelda, kas näitlejaid on ikka liiga palju. Võib-olla võiks üliõpilaste vastuvõtuarv koolides tõesti väiksem olla. Kindlasti ei tohiks ühtegi kooli kinni panna. Eks palju näitlejaid annab võimalusi uute teatrite tekkele.

Vanemad näitlejad hoiatavad sageli äsja teatrisse tulnuid noori läbipõlemise eest – kas te seda ei karda?

Mis on läbipõlemine? Et lõdva randmega tegemine või? Kui ma peaksin Vanemuises läbi põlema, siis on mul alati võimalus põgeneda oma väiksesse urkasse ja teha seal oma poistega teatrit rõõmsalt edasi. Ma arvan, et Vanemuises mängimine annab suure kogemuse. Ma olen küll kooliajal mänginud väga palju suurtel lavadel, aga see oli kõik siis. Nüüd on kõik teisiti. Töö käib ja eks tulemus ole näha.

Olete loonud uue teatri. Kuhu te loodate Cabaret Rhizome’iga välja jõuda?

Loomulikult on meie siht jääda püsima ja mitte olla projektiteater. Tegu on teatriga, mis ei kavatse paari aastaga ära kaduda. Kümme aastat tahaks küll selle asjaga vaeva näha, aga sellist asja ei oska ette ennustada. Tegu on siiski püsiva trupiga.

Kui peaksite tegema julma valiku teatri ja televisiooni vahel – kumb võidaks?

Loomulikult oleks soov teha mõlemat korraga, aga kahe tooli peal ju ei istu. Kuna mu eriala on siiski näitlemine, siis mu otsus langeb teatri kasuks. Mu hing kuulub ikkagi teatrile ja ma armastan teatrit, aga see ei tähenda, et ma ei võiks teha asju ka televisioonis. Näitleja peabki olema avatud.

Kui kaua te „Erisaadet“ veel teha viitsite?

No vaatame. Hooaeg lõppeb ära ja siis vaatame edasi. Hetkel on seda raske öelda, aga eks muidugi hakkavad asjad juba vaikselt korduma. See on normaalne. Aga küll see ka kunagi lõppeb. Ükski asi ei saa kesta igavesti. Ise ma sellest tiimist välja ei astu, sest see oleks „Erisaate“ meeskonna altvedamine.

Kas teletuntus häirib ka?

Näitlejana pead sa nagunii selleks valmis olema. Tuntus käib kaasas selle ametiga. Aga minu eesmärk ei ole selle saatega omale kuulsust koguda. Ma juba tean, mida see Erisaate-Anatoli tähendab. See seob sind mingi kindla ettekujutusega.

Kardate, et inimesed tulevad saali ja vaatavad, et ahah, see on see Erisaate-mees?

Otse loomulikult, sest see aeg on juba käes. Mida siin enam karta. See märk on mul juba küljes. Hakata seda meeleheitlikult maha pesema, oleks tüütu töö ja vaev. See mida minus nähakse, sõltub vaatajast ja tema haritusest. See on keeruline värk ja läheb filosofeerimiseks.

Kuidas teid kutsutakse sõprade hulgas?

Üldiselt hüütakse mind Tollaks ja Tolikuks. Muidugi mu nimi riimub igasuguste sõnadega, Toolik-Poolik näiteks.

Kuidas Topperi roll “Ninasarvik Ottos” teieni jõudis?

See oli teatriaasta auhindade jagamisel Rakveres. Me tegime kursusekaaslastega seal eeskava ja mulle helistas Vanemuisest Sven Karja. Pakkus peaosa. Ma isegi ei mõelnud, vaid olin kohe nõus. Kuigi ma olin juba kabarees tegev, sain kohe aru, et tuleb ka lasteetendus ära proovida.

Kuidas proovid läinud on?

Proove on olnud vähe, aga me oleme jõudsalt edasi läinud ja saanud asja käima. Tekst on osaliselt juba peas ja teeme juba läbimänge. Näitlejatega sujub töö ka väga hästi.

Kuidas te Ott Seppa lavastajana iseloomustaksite?

Ta on ikkagi näitleja-lavastaja. Minule on ta täiesti võõras lavastaja. Me pole kunagi midagi varem koos teinud, aga koostöö sujub. Ta on rahulik ja normaalne mees.

Millised on olnud teie sidemed Tartuga?

Olen siin käinud paari etendust andmas, aga tegelikult pole väga selle linnaga pistmist olnud. Nüüd on võimalus.

Millega Anatoli Tafitšuk eesti rahvast veel üllatab?

Neljapäeva õhtul on ETV-s otseülekanne, kus rahva ette astub üks tegelane, telereporter Anatoli Tafitšuk, keda mul tuleb mängida. Ta satub ootamatult ooperisse ja otse rahva ette. Soovitan kindlasti vaadata, see on väga põnev. Kuigi see on otse-eeter, siis minu jaoks on nii isegi kindlam tunne. Sa nagu oleks laval, kus ei saa asju tagasi võtta ja uuesti teha. Seal on otsene seos ja mulle väga mõnus väljakutse. Nalja saab. 12. märtsil esietendub Cabaret Rhizome’is uus lavastus „Ürgne Kutse“.