“Alice imedemaal” reaalsust tõsiselt ei võta
Lewis Carrolli ambivalentsel lasteraamatul “Alice imedemaal” põhinev ning koreograaf Mai Murdmaa ja animaator Kaspar Jancise ellu kutsutud tantsuetendus täidab tühimiku, mis pikka aega noorematele vaatajatele suunatud tantsulavastuste kohal on haigutanud.
Animafilmireaalsuses üles kasvanud põlvkonda, kes muidu Alice’i seiklusi teatrisse jälgima väga ei kipuks, meelitavad sinna nüüd peale tantsu ka neile võib-olla rohkemgi tuttavad arvutianimatsioonid.
Video võistleb tantsuga
Tegijad ise nimetavad oma etendust tantsufantaasiaks, tegelikult tuleks seda siiski multimeediaprojektiks kutsuda. Koostöö on käinud vanas heas eesti stiilis: kord Vestmann peal ja Piibeleht all, siis jälle vastupidi. Vahepeal domineerivad tantsunumbrid, mis esietendusel isegi spontaanseid aplause esile kutsusid, seejärel haarab jälle tähelepanu taustafilm.
Korealanna Hye Min Kim Alice’i osas ei saa küll eriti oma tantsutalenti demonstreerida, sest suuri soolonumbreid ta ei esita.
Murdmaa on suutnud kõigi etenduse tegelaste hoomatavad isikupärad tantsunumbrites välja tuua, kuigi Valge Küülik ja Hertsoginna Teener kipuvad ikkagi tahtmatult “Krati” tegelasi meenutama. Väljakujunenud stiilil on omad head ja vead ning klassikaliselt hästi teha on muidugi kindla peale minek. Novaatorlikud katsetused on seekord Jancise osaks jäetud.
Animeeritud unenäod
Geniaalne on Kaspar Jancise leid kujutada ekraanil Alice’i tuba nii, et seal on otseselt või varjatult olemas kõik tegelased, kes tüdrukut unenäomaailmas külastavad. Tapeet on kaardimastiruuduline, põrandal lebab kass, kes hiljem “welcome to estonia”- naeratust näitab, seinal on pildid lendavatest mehikestest, aknal roosid kroonikujulises vaasis ja veel palju muud.
Unenäomaailm saab elustuse olemasolevate elementide liikumapanemisega, hiljem transformeeruvad need tantsijateks, vajaduse korral aga jälle liikuvateks piltideks tagasi. Tulemus on usutav ja huvitav.
Psühhedeelne kostüümikunst
Tagaplaanil domineerib natuke navitrollalik naivism oma mururohelise ja taevasinisega, mis kipub meenutama Windows XP töölaua taustapilti. Jancise animafilmid on tuntud oma absurdimaigulisuse poolest ja õnneks on ta seda sürreaalsust ja loogikaeiramist kõvasti ka sellesse etendusse kaasa toonud.
Ohjeldamatu fantaasiaga loodud kostüümidest ei saa üle ega ümber. Kõvasti üle kahe meetri pikk Hertsoginna vääksuva titega kõhu peal on ikka nii psühhedeelne, et kipub vägisi Lewis Carrolli enda seenekatsetustele viitama. Karta on, et mõnikord jooksis mõte ees ja teostus ei tulnud nii lihtsalt järele. Vaadates muidu ääretult efektset tõuku, mis kolme tantsija abiga liikuma pandud, on kogu aeg hirm, et keegi komistab ja kogu kamp, varbad taeva poole, ümber kukub.
Halvastihaakuvad maailmad
Kiirustamine ja rahapuudus annavad endast varjatult helipildis märku. Teatavasti kirjutas helilooja Sįndor Kallós veel viimasel nädalal partituurile lisandusi. Esietendusel jäi seepärast tihtipeale logisev esitus natuke kõrva kriipima. Muusikaline taust oli mõeldud projitseeritud pilti ja heli omavahel paremini kokku haakima.
Keeruliseks ülesandeks kujunes tantsijate ja pildimaterjali sünkroniseerimine. Kriketimatšil lendavad näiteks animeeritud siilid ilma flamingonoka puudutusetagi minema.
Mõistetamatuks jääb, miks peab ühes korralikus lasteetenduses ikka pauku tegema ja lämmatavat väävlisuitsu saali paiskama. Aga eks laste tähelepanu ankurdamiseks tulebki teha rohkem tsirkust, kui kunstilises mõttes vaja oleks. Loodetavasti küpseb lavaaugus istuvate orkestrantide, lava peal tantsijate ja ekraanidel jooksva pildi kooslus etenduste jooksul.