fbpx

Albeest ja otsitud sotsiaalsusest


Katrin Ruus, Postimees

Väga lühikese aja jooksul on Roman Baskini lavastus «Kõik aias» saanud vastukaja juba nii mitmegi ajalehe veergudel (Sirp, Eesti Ekspress, Eesti Päevaleht, Tartu Postimees). Millest sõltub, miks mõnda lavastust kajastatakse rohkem ja mõnda vähem?

Muidugi: Albee kui klassik, Roman Baskini esimene lavastus Vanemuises, Albee näidendi lavastamine esimest korda Vanemuises üldse. Mis veel? Kristiina Mündi esimene lavakujundus peakunstnikuna Vanemuises. Mis veel?

Ilmunud arvustustes on püütud esiplaanile upitada haakumist tänapäevaga, sotsiaalset mõõdet. 25. septembri Tartu Postimehes kirjutab Lennart Peep: ««Kõik aias» on ohudraama, mis tahab hoiatada publikut moraalse laostumise eest, edevuse ning naabri elujärje mõõdupuuks võtmise eest.» Baskini lavastus ei näi aga hoopiski seda tüüpi teatrina.

Mida teatrilt oodata?

Võib-olla teen liiga, aga nagu 29. septembri Sirbis kirjutanud Auri Jürnale meenutas «Kõik aias» Lumiste lavastust, suurt menutükki «Sekstett à la cartei», nii meenus mullegi see farss, kuid ka veel suurem Vanemuise menutükk «Mesimees».

Ma ei kõrvuta siinkohal kindlasti mitte näidendeid. Lavastuste ühiseks nimetajaks oleks – dekoratiivteater. Räägitakse küll lugu, aga põhiliselt näidatakse, eksponeeritakse tegelasi-näitlejaid, lava, kostüüme. «Kõik aias» lavakujundus toetab dekoratiivteatri määratlust täielikult. Kunstlilled, kunstpõõsad, uhke bassein, purskkaev jne. Meile eelkõige näidatakse seda kõike.

Tundub absurdne ja mittevajalik aia tähendust hakata semiootiliselt analüüsima, à la kõik on kunstlik, tegelaste heaolu on kunstlik jne. Sellise teatri pürgimus sotsiaalsusele, tänapäevasusele on pingutatud, pseudo. Las olla siis lihtsalt muinaslugu, mida jutustatakse, ei pea ju otseselt aktuaalne olema, puudutama. Kuid siiski… Üks osa publikust ootab rohkemat. Ja kui ei leia, mõtleb ise juurdegi.

Üks mu tuttav, kes Vanemuise teatrit harva külastab, ütles pärast etendust, et see on just selline teater, mida ta Vanemuises näinud on, kui sinna satub.

Rein Veidemann (Postimees, 25.10.2004) on öelnud Ain Prosa Albee «Kitse» tõlgenduse kohta Eesti Draamateatris: «Eesti viimase kümnendi üliliberaalne, immoraalne, traditsioone murdev ja hülgav, tarbijalikult hedonistlik ja küünilisusest lõhkev avalikkus on selleks liiga tuim, et koos Albee ja Eesti Draamateatriga küsida «kitsenikkumise» metafüüsiliste tagamaade järele. Ta võtab seda pigem järjekordse farsina ja teater on sunnitud ka sellele ootusele vastu tulema.»

Paralleeli võiks ka tõmmata näidendiga «Kõik aias», aga võib ka teisiti: äkki ei ole mõistmatu publik, ehk pole leitud üles seda teatrikeelt, mille kaudu tuimus peletada, Albee teemad teravamalt vaatajani tuua.

Mõte ei jõua lavalt saali

Lydia Möldri tõlget on Jaak Rähesoo täiendanud, mingil määral nüüdisajastanud. Siiski on tekkinud teatavad käärid.

Ma saan aru, et väljendid nagu «ah sa koeramait» ja «peab selle va murusunniku ära niitma» tuleks tänapäeva kõnekeelde kohandada, mida on ka tehtud, kuid arusaamatuks jääb, miks eelistada «abielurikkumise» ja «tüdrukute jahtimise» asemel triviaalset «keppimise» väljendit, samas kui kõik muu teksti ja teemasse puutuv käib ikka omasoodu näidendikirjutamise ajaga kaasas – räägitakse juutidest, rassiprobleemi tabust jmt.

Tõlkeprobleem ei ole aga pelgalt keeleline, see on kaasa toonud ka mõtte vahendamise probleemi lavalt saali. Palju on müra, oleks võinud teha julgelt kärpeid või mõtteid selgemini väljendatavaks muuta. Baskini lavastus on omas võtmes korralik ja professionaalne, kuid kindlasti oleks Albee puhul olnud võimalik leida ka vaste tänapäevas, praegu jäi kõik ikkagi kuidagi kaugeks.